Anonüümsed tapatalgud
Eestlased armastavad oma sigu. Kärssninade sünonüümid “notsu”, “põssa”, “harjaslind”, nagu ka rahvasuus metsseale nimeks antud “kutu”, kõlavad hellemalt kireavaldustest, mida paljud oma partnerile sosistada julgeks. Kuid see sümpaatia käib kõhu kaudu, surm on selles ménage à trois’s vältimatu osapool. Ainult lihakstegemine toob kaasa “closure’i” ja lauale kausitäie sülti või mõnusalt krõmpsuva piimapõrssa, kelle silmad igaks juhuks ploomidega asendatud.
“Nii on alati olnud,” ohatakse. Ka ajakirjanike parandusmaja alumisel korrusel asuvas kioskis, kus saab oma veeringud toidupooliseks vahetada, on seavõileib katkust hoolimata menukas artikkel, eriti juhul, kui läbikasvanud lihakäntsaka juurde on susatud veidi marineeritud kurki ja sibularõngaid. Olen seda vahel tellinud, kuigi nõustun tuttavaga, et sealihal on “surma maitse” (ta ütles seda juba enne sigade massilisi surnuksgaasitamisi ja ühishaudu).