19.06.2009, 00:00
Ants Oras. "'Kriitiku külaskäik"'.
Koostanud Hando Runnel. Ilmamaa, 2009.557 lk.
Kas vanu arvustusi tasub lugeda? Tasub küll, kui arvustatavad kirjanikud
on tähtsad ja kriitik kuulub kõrgklassi. Ants Orase esseed on juba
raamatutesse koondatud. Need tutvustasid ja analüüsisid maailma ja
eesti kirjanduse suurkujusid või arutlesid põhimõtteliste
kirjandusküsimuste üle. Äsjane arvustuste kogumik peaks
nüüd lõplikult ümber lükkama kaks visa
müüti.
Esiteks arusaama, nagu olnuks Oras inglise-ameerika
new criticism’i meetodite rakendaja. Ei olnud, Orast ei huvita
luulekujundite peenanalüüs või teksti kahemõttelisuste
ja iroonia väljatoomine. Pigem püüab ta tabada kirjaniku
temperamenti, ande- ja hingelaadi eripära. Teine müüt on see,
nagu olnuks Oras kõrk esteet, kes ei osanud hinnata muhedat,
maalähedast, spontaanset ja naturalistlikku kirjandust. Loetagu vaid tema
käsitlusi Lutsust, Kibuvitsast, Sütistest, Vallakust või Hugo
Raudsepast.
Milline peen ja sõbralik sisseelamine! 1930ndate
terminid nagu vaimu- ja elulähedus ei kätke tegelikult mingit
tuumakamat sisu kui teatud isikute vahelised seltskondlikud pinged.
Üks tüütu funktsionäär tollastes ja hilisemateski
oludes oli põneva avangardistina alustanud, kuid kiirelt tuhmunud Erni
Hiir, kellest sai “tööeestluse” ideoloog ja
pärastpoole stalinist. Orase vaidlus Hiirega kirjanduse ja kunsti
eesmärkide üle meenutab tõesti natuke inimese vaidlust
hiirega. Alles vanas eas hakkas Orase maitse teda harvadel puhkudel ka alt
vedama. Ta kaotas kontakti sõjajärgse maailmakirjandusega ja asus
protežeerima Aleksis Ranniti bombastilisi värsse. “Kriitiku
külaskäik” on tuumakas annus eestikeelset proosat. Tänu
Hando Runnelile koostamise eest ja ootaks lähiaegadel Orase
värsstõlgete kogumikku.