01.11.2007, 00:00
ÄRA LOE: “21 maailmakuulsat avantüristi”
“21 maailmakuulsat avantüristi”
Koostanud Annus Raud.
Odamees, 2007. 288 lk.
Eelkõige on siinne nupuke hoiatuseks neile tegusatele inimestele, kes armastavad rõhutada, et nad ei loe ilukirjandust, vaid eelistavad erialaraamatuid ning suurmeeste elulugusid. Tugev realiteeditaju keskendab nende meeled küsimusele – “Mis tegelikult juhtus ja mis sellest mehest sai?” Kuigi mu enda meelest on niinimetatud ilukirjandus, ehk siis “välja mõeldud” kirjandus vahest kõige autentsem inimtunnetuse peegeldus, seda koos kõigi oma väikeste vastikute valede, unistuste ja ihadega. See, mis ühe mehega “tegelikult juhtus”, on üldjoontes ju sarnane – ta elas, tahtis ja tegi midagi, jäi mõnest asjast ilma, sai mõne soovi täide viia ja siis suri. Mitte eriti eristuv kõikide teiste meeste või naiste elulugudest. Ainult mastaabi vahe. Tragöödia on alati tragöödia, olenemata subjekti pangaarve või omatud talupoegade arvu suurusest.
Pean biograafiat väga keeruliseks, suurt empaatilist ning kirjanduslikku talenti nõudvaks žanriks. Ilmselt huvitun oma loomusele järele andes meelsamini sellest, mida keegi mõtles enne, kui tegudele asus või siis tegutsemisest loobus. Tundub, et tegemist on kurikuulsa joonega mõtlejate ja tegutsejate vahel.
Mis aga puutub antud teosesse, siis pealkirjale vääriliselt on tegu lihtsa rahakogumise püramiid- või petuskeemiga. Allapoole igasuguseid kirjanduslikke mõõdupuid või austust käsitletud isikute elude vastu üleskirjutatud stiilitu tekst, milles lapselikud lihtlaused vahelduvad jampslike, fantaseeritud dialoogide ja olupildikestega. Lapsikus peaks ilmselt mõjuma objektiivsusena ja luulutamine huvitava autentsusena. Kogu teos mõjub nagu põhikooli referaatide kogumik. Ainus positiivne osa on sisukord – kui on huvi nende värvikate isiksuste vastu, saab internetist otsida nende kohta neutraalsemas toonis infot, mida ei sega “huvitavus”. Ja see on tasuta.
Koostanud Annus Raud.
Odamees, 2007. 288 lk.
Eelkõige on siinne nupuke hoiatuseks neile tegusatele inimestele, kes armastavad rõhutada, et nad ei loe ilukirjandust, vaid eelistavad erialaraamatuid ning suurmeeste elulugusid. Tugev realiteeditaju keskendab nende meeled küsimusele – “Mis tegelikult juhtus ja mis sellest mehest sai?” Kuigi mu enda meelest on niinimetatud ilukirjandus, ehk siis “välja mõeldud” kirjandus vahest kõige autentsem inimtunnetuse peegeldus, seda koos kõigi oma väikeste vastikute valede, unistuste ja ihadega. See, mis ühe mehega “tegelikult juhtus”, on üldjoontes ju sarnane – ta elas, tahtis ja tegi midagi, jäi mõnest asjast ilma, sai mõne soovi täide viia ja siis suri. Mitte eriti eristuv kõikide teiste meeste või naiste elulugudest. Ainult mastaabi vahe. Tragöödia on alati tragöödia, olenemata subjekti pangaarve või omatud talupoegade arvu suurusest.
Pean biograafiat väga keeruliseks, suurt empaatilist ning kirjanduslikku talenti nõudvaks žanriks. Ilmselt huvitun oma loomusele järele andes meelsamini sellest, mida keegi mõtles enne, kui tegudele asus või siis tegutsemisest loobus. Tundub, et tegemist on kurikuulsa joonega mõtlejate ja tegutsejate vahel.
Mis aga puutub antud teosesse, siis pealkirjale vääriliselt on tegu lihtsa rahakogumise püramiid- või petuskeemiga. Allapoole igasuguseid kirjanduslikke mõõdupuid või austust käsitletud isikute elude vastu üleskirjutatud stiilitu tekst, milles lapselikud lihtlaused vahelduvad jampslike, fantaseeritud dialoogide ja olupildikestega. Lapsikus peaks ilmselt mõjuma objektiivsusena ja luulutamine huvitava autentsusena. Kogu teos mõjub nagu põhikooli referaatide kogumik. Ainus positiivne osa on sisukord – kui on huvi nende värvikate isiksuste vastu, saab internetist otsida nende kohta neutraalsemas toonis infot, mida ei sega “huvitavus”. Ja see on tasuta.