Ära vaata tagasi, mind ei ole seal!

Režissöör Margus Paju lahkab uhket eluloofilmi, kus Bob Dylani mitmepalgelisust annavad edasi kuus näitlejat.

“Kus on Bob Dylan /

I’m Not There”

Režissöör Todd Haynes. Osades ­Cate Blanchett, Heath Ledger, ­Richard ­Gere, Ben Whishaw,

Marcus Carl Franklin, Christian Bale, Charlotte Gainsbourg jt.

Alates 30. maist kinos Sõprus.

Kui Ameerika folkmuusika ikoon Bob Dylan 1967. aastal oma kontsertreisil Londonit külastas, saatis teda kõikjal D. A. Pennebakeri kaamera, mille tulemusena valmis filmiajalukku läinud dokfilm “Ära vaata tagasi” (“Don’t look back”). 40 aastat hiljem teeb Todd Haynes mängufilmi “Mind ei ole seal” (“I’m not there”, filmi levitaja Tallinnfilm tõlkis küll pealkirja küsimuseks “Kus on Bob Dylan?”).

Poeet? Prohvet? Lindprii? Pettur? Staar? Kuidas kujutada meest, kes hoolimata ühiskonna ootustest on alati püüdnud oma teed otsida ning on näidanud meile enda kõige erinevamaid loomingulisi ja isiklikke palgeid. Režissöör ­Todd ­Haynes on leidnud selle kameeleoni kujutamiseks suurepärase viisi, tehes Dylani paljunäolisusest eri inimesed. Vürtsi lisab ka fakt, et kuue Dylanit kehastava näitleja seas on üks ­mustanahaline poiss ning üks naine. Vähe sellest! ­Haynes segab eluloodraamat maagilise realismiga, mis laseb meil tunnetuslikult sügavamale Dylani mütoloogilisse maailma rännata. On ju maagiline realism just see žanr, mida loetakse üheks parimaks inimese maailmatunnetuse väljendajaks ja meediumiks. Lugu algab lahkamisest. Valge lina all lamab surnukeha. Skalpell liigub mööda nahka. See on film, milles lahatakse Dylani elu.

Lahkamise esimene episood algab mustanahalise kitarriga poisikese (Marcus Carl Franklin) kohtumisest kahe hulgusega. Kaubarongi vagunis on illegaalsetel teelistel küllalt aega, et lugusid jutustada, ja seda too poiss mõistab, nii lauldes kui ilma. Tema nimi on Woody Guthrie.

Või on tema nimi Bob Dylan? 1950ndate Ameerikat näidatakse siin pigem Tom Sawyeri aegsena ning me saame aimu ühest Dylani laulude juurte harust – mustanahaliste kurbadest blues’idest. Vahepeal jõuavad aga noore Dylani seiklused ajaloolisele tõele vastava stseenini, kus noor laulik oma iidolit, kõigi poolt unustatud ja haiglas surevat tõelist Woody Guthriet külastas.

Neurootiline, tumedat poeesiat ja irreaalselt kõrgelennulisi sõnamänge retsiteeriv Dylan ilmub meie ette poeet Arthuri (Ben Whishaw) karakterina, kes üliteralise pildistilistikaga kaadrites istub ülekuulamiselaua taga. Väline sarnasus loob paralleeli 19. sajandi prantsuse poeedi Arthur Rimbaud’ga, kes vaatamata oma lühikesele kirjanduslikule tegevusele (kogu tema luule on kirjutatud nooremalt kui 21) on avaldanud 20. sajandi modernistlikule kultuurile sügavat mõju.

Peale punkliikumise ja Jim ­Morrisoni on Rimbaud’ mõjusid tunnistanud ka Dylan. Huvitavalt mõjub sealjuures režissööri valik panna Dylani üheks alter ego’ks just Rimbaud, sest Dylaniga seoses meenub tavaliselt suurtest poeetidest esimesena hoopis Dylan Thomas (mees, kellelt Rudolf Allen Zimmerman oma uue perekonnanime Dylan võttis).

Poliitlaulik, 1960ndate sotsiaalne südametunnistus ja hääl. Sellisena ilmub meie ette filmi kolmas tegelane Jack Rolland (Christian Bale). ­Folkbardi lugu jutustatakse peaasjalikult läbi tema kõrval seisjate ja lähikondsete silmade. Lisaks filmitegelaste äratuntavatele prototüüpidele on selles osas hulganisti viiteid inimeste mällu sööbinud Dylaniga seotud fotodele, olukordadele või sõnavõttudele. Jack Rollandi debüütalbum “Travelling on” meenutab kujunduselt üksüheselt “The Freewheelin& rsquo; Bob Dylanit”.

Toetuspunktita võitleja kaotab aga kiirelt käest ka iseenda ning pärast emotsionaalset kokkuvarisemist lõpetab Rolland kristliku sektikiriku pastorina, lauldes ja jutlustades oma tervet mandrit täita võiva häälega vaid väikesele kogudusele kristlikele vendadele.

On omamoodi saatuse iroonia, et perekonnast eemale jäämise ja puruneva armastuse teemat kehastavat Dylanit, filminäitleja Robbie Clarcki, mängib varalahkunud Heath Ledger, kellele see jäi eelviimaseks filmirolliks. Clarcki ja Claire’i (Charlotte Gainsbourg) tormilise armumise ja mehe tööst ning loomingust johtuva võõraks jäämise teema on emotsionaalselt filmi üks tugevamaid liine. Ledger ja Gainsbourg toovad filmi reaalse kohaloleku tundega momente, samas kui enamik teisi tegelaskujusid filmis jäävad tänu stilistilisele lahendusele intellektuaalsemale tasandile. Clarcki ja Claire’i lahkuminekustseeni tummalt karjuv valu on filmi üks liigutavamaid momente, millele kahtlemata lisab traagikat ka Ledgeri hiljutine surm.

*

Ühte kõige keerulisemat, samas kütkestavalt ja mõistatuslikult mõjuvat Dylanit mängib režissööri briljantse leiuna Cate Blanchett. Dylani järjekordse alter ego Jude Quinni lugu algab Dylani kuulsast 1967. aasta kontserdist Newporki folgifestivalil, kui folkbard koos oma bändiga ootamatult elektrikitarrid kätte võttis. Haynes on leidnud selle kontserdi emotsiooni edasiandmiseks väga tugeva laenguga kujundi. Veidi aega seljaga publiku poole seisev Dylan häälestab justkui pilli, pöörab siis koos bändiga näo rahva poole ning tulistab publiku suunas automaatidest täisvalangu. Seejärel nägemus kaob ja Dylanil on käes elektrikitarr, rahvas on nördinud ja Dylan vilistatakse välja.

“Teadsin algusest peale, et Jude’i rolli peab mängima naine ja õige varsti jõudsin ka Cate’ini.

Ta on väga füüsiline näitleja. Vaadake vaid tema rollide füüsilisi transformatsioone. Selle perioodi Dylan on aga füüsiliselt väga teistmoodi, kogu tema liikumine. Vaadake ainult, kuidas ta käsi klaverilt tõstab, see on täiesti eba-macho’lik.” Nii kirjeldas Blanchetti rolli kinnitamist režissöör Todd Haynes.

Jude on kõige õrnem ja haavatavam Dylan kogu filmis. Võiks isegi öelda, et kõige katkisem, kuid seda mingis loominguliselt vajalikus ning tervistavas mõttes. On ju muinasjuttude loogikast teada-tuntud fakt, et enne eluvett tuleb juua surmarohtu.

Jääb üle veel vaid viimane Dylan, kes on inspireeritud lindpriikujust 1973. aasta vesternist “Pat Garret ja Billy the Kid”, millele Dylan muusika kirjutas ning kus ta ise ka näitlejana kaasa lõi.

Billy the Kidist (Richard Gere) saab omamoodi ajatu tegelane, kes stoppardliku ajarändurina kannab vaba Ameerika ja vaba maailma teemat, nii metsikus läänes kui tänapäevas.

Kõik need lood ei ole aga jutustatud selgelt jaotatud järjekorras ega järgi koha ja aja ühtsuse printsiipe. Lugude ja aegade läbisegi jutustamisest ning põimumisest tekib hulk uusi üksteist kõnetavad teemasid ja ideid.

Haynes suudab vältida biograafiliste filmide põhilist viga, kus autori armastus oma portreteeritava vastu on tugevam kui armastus filmikunsti vastu. Liites kokku Pennebakeri ja Haynesi filmide pealkirjad saame tulemuseks “Ära vaata tagasi, mind ei ole seal!”. Mis võiks iseloomustada paremini Dylani julgeid kannapöördeid täis elu?