Me elame mälutöö ja unustuse ajastul. See on paradoksaalne. Ajame taga ajaloolist õiglust ja ehitame maju, kus pole raamatutest tolmukogujatel kohta. Lahkub põlvkond, kelle vaimne konstitutsioon tugineb kauniskirjandusele, fiktsioonile, ja asemele astuvad need, kes toituvad informatsioonist. Nende asemele, kes lugesid Hemingway ja Goethe kirjutatud raamatuid, tulevad need, kes teavad, kui palju oli neil naisi ja palju nad jõid. Ja mida nad tänase kohtumõistja silmis valesti tegid. Autor ongi ehk surematu, aga tema teosed väga surelikud. Järgnevalt 25+5 (vähemasti selle numbri on mälutöö meile meelde jätnud) surelikku raamatut.
Unustatud raamatu taga on alati ka unustatud kirjanik. Edetabelit tehes torkas silma tendents, et kui autor on kirjutanud ainult ühe hea raamatu, siis ta unustatakse. Aga kui ta kirjutab ühe hea ja kümme halba, siis mitte. Aastakümnetepikkune taak - autoripõhise kirjandusloo vägivald tekstipõhise kallal - on jätnud parandamatuna tunduvad haavad.
Kalev Kesküla, Veiko Märka

Märt Väljataga viis parimat unustatud raamatut:Enamik raamatuid on unustatud. Unustatud raamatuid on aga raske nimetada, sest nad ei tule ju meelde. Lemmikraamatute puhul tundub ikka, et neid mäletatakse ja käsitletakse liiga harva. Õige unustuse kriteerium peaks olema see, et raamatut ja selle autorit ei maini akadeemiline kirjanduslugu või kirjanike leksikon. Prantsuse kirjandussotsioloogid väidavad, et ainult üks protsent autoritest jääb püsima. Eestis on see protsent olnud kindlasti märksa kõrgem. Endel Annuse bibliograafiat (1525-1917) sirvides tundub, et üle kolmandiku kirjanikest on nimepidi tuttavad, s.t kirjanduslukku jäädvustatud.
Ma ei usu, et oleks näiteks mõtet kurta Eduard Vilde "Lunastuse" unustatuse üle - kuigi seda romaani on vähesed lugenud, on raamat igalt poolt kergesti leitav ja põhjalikult käsitletud; peaaegu iga paari aasta tagant üritab keegi Ernst Enno luulet unustusest päästa, kuigi see pole sinna kunagi vajunudki, jne. Nimetan siis lihtsalt viis raamatut, mille olen viimase aasta jooksul endale avastanud. Aga kõik need teosed on kirjanduslugudes kenasti sees.

1. Eessaare Aadu, ­"Alasti" (1917)
- Eessaare Aadut (Jaan Anveltit) anti nõukogude ajal välja küll, aga ta paigutati nn proletaarsete kirjanike sekka ja seega unustati. See teadvuse voolu tehnikas kirjutatud, ilma pealetükkiva poliitilise tendentsita novell mõjub ühtaegu modernistlikult ja kaasakiskuvalt.

2. Hella Wuolijoki, "Udutagused" (1914)
- tõsi küll, raamatust on ilmunud kordustrükk 1994, kuid seegi tundub olevat unustatud. Väidetavasti olevat tunnetuslikus plaanis veel huvitavamgi romaani järg "Udutaguste Leeni Tartus" (1933). Naisuurijad võiksid Wuolijoe eestikeelset proosat rohkem unustusest välja tuua, sest siin tundub tõesti olevat tegu kaasusega, kellele kriitika "tegi ära". "Udutagused" mõjub näiteks küpsemana kui tollane Tammsaare toodang, rääkimata Adele Erteli, Sophia Vardi, Marta Sillaotsa jt tollasest loomingust.

3. Georg Eduard Luiga,
"Vägivallamaal" (1912) -
muidu koomilisi kosjajutte produtseerinud kirjamees ületas iseennast ja oma kaasaegseid novellides, mis kujutavad Siberi eestlaste eluviletsust, perekonnaprobleeme ja võimude korruptsiooni.

4. Mats Mõtslane, koolmeistriromaan "Kraavitajad" (1910),
mis omal ajal ilmus lausa kolmes trükis. Ega selle lugemata jätmisest keegi palju ei kaota, aga lugemisväärne on raamat just oma lõpuni väljapeetud iroonilise laadi poolest.

5. Headest "väikestest luuletajatest" mäletatakse ehk Jaan Lõod ja Rudolf Reimanni, aga Juhan Sinimäe naturalistlik sonetikogu "Isamaa" (1936) näib olevat unustatud. Sinimäe luule asetub täpselt arbujate ja eluläheduslaste vahele.

 Jaan Unduski viis parimat unustatud raamatut:Ega ma ju täpselt tea, mis on unustatud ja mis mitte, sest elan ise pigem raamatute kui neid vahendava informatsiooni keskel. Aga teen oma pakkumised, alustades mahult väiksematest.

1. Hindan luuletajaid, kes on kõrge enesekriitikaga ja avaldavad vähe ning üksnes plahvatusohtlikku ainest, sest häid luuletusi pole võimalik palju kirjutada. Selle kriteeriumi järgi on Eesti kirjanduse number üks jätkuvalt Heiti Talvik, poeet, kes pole vist küll avaldanud ühtki üleliigset teksti. Aga tema on praeguseks juba liiga tuntud. Seetõttu nimetan Joel Sanga luulekogu "Abisõnad" (1983), milles luuletusi on täpselt 23 leheküljel. Sang on muidugi ühelt poolt soomeliku (või soomeugriliku) depressiivkunsti esindaja ning eelkäija sellele, mis meie kinos ja kirjanduses praegu maine on omandanud. Aga kusagil tema sisimas pole surnud lord Byron. Eesti kultuuri nõrkus on ikka olnud kandva kõrgstiili vaegus. Sang hakkab pihta purjuspäi nurgas haisvast isast, aga näeb ka taevas siravaid tähti ja kutsub mehi kokku maailmalõpureisile. See on usaldatav amplituud. Olen nõus, et luule olemus on vertikaal. Vertikaalset luulet kirjutas juba Kristian Jaak Peterson. Aga järgijaid pole just palju olnud.

Juba on uppumas tõusvasse uttu
taevas ja silmapiir.
Kelluke kaelas, siis jookseb su juurde
julge jumalik hiir.
Õlekõrs nokas, siis laskub su ette
valge taevalik lind.
Purjed on paigatud, laev lastud vette.
Kapten, me ootame sind.

2. Meie kõigi aegade tugevaim novellikogu on kahtlemata Friedebert Tuglase "Saatus" (1917). Selles kollasele tualettpaberile trükitud raamatus ilmusid vahetult bolševistliku pöörde järel "Kuldne rõngas", "Maailma lõpus", "Popi ja Huhuu" - ületamatu kolmik isegi maailmakirjanduse novellistlikus kontekstis. Aga ilmselt pole need kolm piisavalt unustatud. Seepärast nimetan veel neljanda nime - novelleti "Õhtu saabub" (1925). Arvan, et iga kirjaniku vaimsele tervisele tuleb kasuks, kui ta vähemasti kord-paar oma elus lõpetab lugude jutustamise, süžeede arendamise, luule heietamise, ning püüab lihtsalt piiratud arvul lehekülgedel välja valada kogu oma elu- ja loomeenergia, isiksuse täie jõuga, otsekui järelpõlvede jaoks oma üht ja ainukest teksti ilmale tuues. Tehes midagi, mis suudaks isiku aseaine olla ka siis, kui kõik muu kaob. "Õhtu saabub", meditatsioon sureva koeraga kusagil Pariisi kohvikun, võiks olla eeskujuks sellisele elamise- ja surmaiha vahel tukslevale tuumtekstile: "Mingi Pariisi ääretänav, kuskil Euroopas ja Prantsusmaal. [-] Istun kohvikun, ta rüpes, ta dekoltees, ei tea, kust tulnud. Olen saa­bunud kui kuu pealt, voorimeheks Wells või mõni muu. Ta on len­nanud ära, mina olen maha jäänud, mul pole kuhugi ruttu."

3. Eesti kirjandus paistab silma armastusromaanide nappusega. Jättes kõrvale ajaviite, asendab seda žanri olme-, perekonna- ja naisromaan, kus armastus on pigem sotsiaalne probleem kui inimelu haripunktelamus. Absoluutne tipp on jätkuvalt
A. H. Tammsaare "Ma armastasin sakslast" (1935), mis aga ei kuulu unustuse hõlma. Teisena meenub sellestsamast Vabariigi autoritaarse pöörde ajast Johannes ­Semperi "Armukadedus" (1934) - olgu see siis kolmas nimi unustatud teoste seas. Seda romaani kiideti ikka veidi viltuse suuga, rääkides tunnete pihustamisest analüüsis, mulle aga jättis ta juba üliõpilaspõlves puhta joonega tehtud lõike mulje. Sümpaatse olekuga mees heleda ja tumeda naise armastuse vahel, üks nendega nii hinges kui ka voodis. Semper tuleb prantslaslikust situatsioonist auga välja.

4. Lõpetatagu kahe poliitilise romaaniga. Paguluses ilmunud kirjandust trükiti meil üksvahe üsna ohtralt ümber, aga jäänud on kummalisi mäluauke. Voldemar Õuna romaan "Uus evangeelium" (1953) on tuntud autorite pudi-padi vahele justkui ära kadunud, uustrükki temast pole Eestis tulnud. Õun kirjutas Mardika nime all juba 1930. aastate lõpus ning panigi "Uue evangeeliumiga" oma loomingule punkti, ehkki elas Rootsis veel üle kolmekümne aasta. Romaani tegevusaeg on 1939. aasta baasidelepingust kuni sakslaste tulekuni Eestisse 1941. Jõulisemat selle perioodi kujutust ma ei tunne, romaani kannab sügav, aga siiski kunstiks objektiveerunud viha. 1941. aasta juuniküüditamine on antud otse filmilikes kujundeis: armastajapaar kõndimas mööda öist Tallinnat ja kõrvaltänavaist aeg-ajalt välja keeravad kummalised veoautod, mis mingil hetkel ei mõju enam juhuslikuna. Nagu lindude tulek Hitchcocki kümme aastat hiljem valminud filmis.

5. Poliitilise vastukaaluna olgu nimetatud praegu vist täielikus varjusurmas Paul Kuusbergi nime. Kuusberg oli 1960. aastate tugevaim prosaist Eestis, kel on vähemalt kolm ekstraklassi romaani: "Enn Kalmu kaks mina" (1961), "Andres Lapeteuse juhtum" (1963) ja "Üks öö" (1972). Kuusberg oli vist veendunud kommunist lõpuni ja ilmselt ainuke selline heade eesti kirjanike seas. See võib tänapäeva lugejat tema romaanide pindstruktuuris mõneti häirida, ehkki just Kuusberg on üks parteilise variserlikkuse parimaid kujutajaid. Aga süvastruktuur on mõnikord antiikselt võimas. Valigem välja "Andres Lapeteuse juhtum". Kirjutati omal ajal ja kirjutatakse leksikonides tänaseni, et romaan käsitleb nimitegelase eetilist mandumist korrumpeerunud võimu teenistuses. Aga lugegem teost tähelepanelikult: ei ole mingit eetilist mandumist, on ainult kreeklaste kuningas Oidipus eestlasest rindemehe rüüs, kelle laubale on kirjutatud ta saatus, millest ta mingite riugastega mööda ei hiili. Just see saatuse sammude kõla, olgu su kavatsused kui tahes head, teeb sellest unustatud romaanist tõelise kreeka tragöödia. Ja milline väljapaistev jutustustehnika, eriti karakterite avamisel!

Tõnu Kaalep:
Lii Unt, "Nemad on võitjad" (1995)
Muidugi on see lihtsalt üks debüütromaan autorilt, kes hiljem hoopis (naiste)ajakirjandusse sukeldus ja vahest alles tänavuse reisiraamatuga servapidi kirjandusse tagasi tulemas. Või kas ta üldse ära oli? Stiilimeister ja hea kirjeldaja oli Unt ju ka kriitpaberil... Lühike lugu veidi vonkrahlilike teatritegijate ponnistustest, elust ja kultuurist ja armastusest ja millest veel. Võluvalt süüdimatu raamatuke, mis segab lugusid ja tundeid, laenab tegelasi Mati Undilt ja Mihkel Mutilt, mängib nagu väike tütarlaps, on eksistentsiaalselt tõsine ja lapsikult lõbus. Ja irooniline - see omadus mõjub juba üha haruldasemana...

Kalev Kesküla:
Henrik Visnapuu, ­"Talihari" (1920)
See on Visnapuu klassikaline ekspressionistlik luulekogu, ühtaegu patriootlik (avatekst "Kodumaa laul", kus hõisatakse püsimist maarahva, tööliste ja meremeeste vabale maale) ja teisalt kisendav ja hingerebiv Vabadussõja õuduste pärast. "Nii valus, valus meel, et tuleb venda tappa, / verd kuuma nõristada musta mulla kappa," kirjutas ta Julius Kuperjanovi mälestuseks. Või luuletus "Ärge tapke inimest": "Mul on valus ja häbi. / Sel a'al, mil ma magasin, tapeti inimest, mil ma katsin end vaibaga, poodi inimest /süda pisteti läbi". Ja lõpuks ka kõigi noorte enesetapjate hümniks kutsutud "Nii ilus on surra kui oled veel noor, /nii päikesen magama minna". Ere tunde- ja andepuhang, ühtaegu karje ja hümn saabuvale vabariigile.
Karl Rumor
"Kui Saara naerab" (1929)
Sotside kuldsuu, kauaaegne Riigikogu liige Karl Ast oli Karl Rumori nime all andekas kirjanik. Siinset novellikogu on peetud tema loomingu hulgas üsna vähekunstiliseks ja isegi rõvedapoolseks, aga minu meelest on see oma vahetuses hea raamat, omamoodi väike Eesti erootikaentsüklopeedia. Siin on lugu sellest, kuidas põlise maakoolmeistri tütar linna litsiks läheb, maarätsepa seksuaalpsühhograafia, 1920. aastate edukate lõdvakummilise abi- ja armuelu pildistused ning lõpuks lausa pihtimuslik novell eestlasest sõjaväeametniku armusuhetest kusagil Ukrainas keset juudipogromme. Tekst on puhuti romantiline, puhuti naturalistlik. Rumori "Põlevad laevad" on ehk stiilipuhtam raamat, erootiline suvitusromaan, aga "Saara" on põnev armurähklemiste kujutuse avameelsuses.

Karl August ­Hindrey novellid (1930-40) uusväljaandes ­"Kaugekõne" (1985).
Hindrey nn vabavormiline novell eirab klassikalisi žanri kaanoneid. Hindrey oli lihtsalt nii sõltumatu isiksus, et ei pidanud neid endale siduvaks. Nii kirjutab ta mälestusi isast ja peab seda novelliks. Hindrey polevat osanud süžeesid välja mõelda ja kasutanuvat seetõttu iseenda ja oma tuttavate - sageli tuntud Tartu tegelaste - eluseiku. Sageli vaatab neis novellides elu autori alter ego - elunäinud härrasmees, kes võib olla küll rahatu ja käituda eripäraselt, aga kel on alati kindlad moraalsed hoiakud ning nägemus elu tegelikest väärtustest.

Gert Helbemäe, ­"Ohvrilaev" (Lund, 1960, uustrükis Tallinn, 1992)
Midagi neile (minusugustele), keda huvitab Kalamaja, juudid ja erootika. Kalamaja poiss oli Helbemäegi, Väike-Laagri tänavalt. Lugu on justkui suvitusromaan: Kalamajas elav keskealine kooliõpetaja, kes on oma suvepuhkuse ajal otsustanud kirjutada raamatu Sokratesest, sõlmib hoopis armuloo juudi tütarlapsega. Mehe armastus pole aga küllalt tugev, et hoida ära tüdruku enesetappu. Haarav, ilusti läbikomponeeritud ja sümboolselt Sokratese hukkamise taustale asetatud armastusromaan.
Raimond Kaugver, "Nelikümmend küünalt" (1966, ­viimane trükk 1995)
Seda ilmudes kohe bestselleriks saanud ning Soomes, Roomas ja vabas Eestis avaldatud teost on ehk ülekohtune siinsesse nimekirja paigutada, aga eks ta ju anakronistlik ole. Mingil moel rahuldas ja rõõmustas see kummaline romaan ilmselt kõiki: kirjanikku, kes sai hingel kipitava enda ja põlvkonna loo ära avaldada, Eesti lugejat, kel õnnestus köitvas vormis lugeda Saksa sõjaväest ja Siberi vangilaagrist, ka väliseestlased said raudse eesriide tagant mingigi teate. Samas on autori kompromissikunst üsna läbinähtavalt traageldatud. Mõistagi ei saa "halva biograafiaga" peategelane olla positiivne ja nii katsub Kaugver oma protagonisti (iseennast) esitada omakasupüüdliku küünikuna. Et ta aga ei oska enda ja tegelase vahele erilist distantsi luua, on tema moraalne enesehalvustamine omajagu veider. Tänane päev on Kaugveri kavaldamisele veel ühe vindi peale keeranud - karjerism ei olegi enam mingi patt, vaid elu nõue.

Kadri Kõusaar:
Merle Karusoo, "Olen kolmeteist­kümneaastane: ühe etenduse ­lugu" (1989)
See raamat on ühtlasi nii (foto)­mee­nutus Karusoo 1980. aastal Klooga rannas etendunud lavastusest, mille peaosades tollased lavaka tudengid Andrus Vaarik, Toomas Lõhmuste, Guido Kangur ja Villu Kangur, kui ka näidendi täiendatud variant, s.t tekstile on lisatud ka näidendi aluseks olnud õpilas­kirjandid eri teemadel - nii esimesest armastusest kui ka konfliktidest koolis ja kodus, õudus­unenägudest, alkoholist jne. Tundlik ja kurb­naljakas pilguheit 70ndate aastate lõpu ja 80ndate alguse teismeliste ellu - mis neid hirmutas, erutas, liigutas. Lugesin seda, kuni ise 13aastaseks sain, aina ja aina üle.

Mihkel Tiks, Tanel Tiks, "Ja kui teile siin ei meeldi" (1991)
Ülimalt kaasakiskuv jutustus kaheksakümnendate alguse Eesti koolielust, vaheldumisi naljakad ja tõsised seigad, enamik lugudest põhineb loomulikult tõsielul. Teos pakub helgelt tuttavlikke pilte ise samal ajal koolis käinutele või hoogsat sissejuhatust hilisstagna olmesse nüüdisnoortele. Värvikad tegelased nii õpilaste- kui ka õpetajateperest, välismaa nänni hankimine, breiktantsu buum, tüütu ja loll partorg, totakas maiparaad ja mis juhtub, kui kaotada ära plakat T-tähega, kuidas käis spikerdamine, klassiõhtud, kaklused, nääriõhtu maal vanaema juures jne jne.

Harry Liivrand:
August von­ Kotzebue "Maa-alune käik Pirita ja Tallinna ­vahel"(1929)
Saksa ja baltisaksa näitekirjaniku August von Kotzebue (1761-1819) üks väheseid eesti keelde tõlgitud vararomantilisi teoseid on ebaõiglaselt unustatud. Originaal ilmus juba 1793 Leipzigis; Peeter Grünfeldti eestikeelne tõlge 1929. aastast on omamoodi võluv, kuid tänaseks siiski keeleliselt vananenud. "Maa-alust käiku" nimetab Kotzebue rahvajutuks; legendi kirjutas laiemalt tuntuks Bornhöhe oma "Vürst Gabrieli ehk Pirita kloostri viimsete päevadega" ning tõe pähe pakkus selle välja meie kõige kuulsam seiklusfilm "Viimne reliikvia". Ladusa jutustajana ajaloolisele pärimusele ja faktidele toetuv von Kotzebue pakub huvitavaid tüüpe (näiteks Simon Kavalpea) ja olukordi. Ka Pirita kloostri kurb lõpp ei jää kirjanikul nunnakloostrile ainuvõimalikul viisil kirjeldamata: "Tookord (1577 - Toim.) tehti vaeste nunnadega selles maa-aluses käigus hirmsaid asju, sest jumalavallatud venelased heitsid ainult vanale abtinnale armu."
Tegelikult peaks von Kotzebue tähtsamad näidendid eesti keelde tõlkima (sest kui mitu eestlast neid saksa keeles lugenud on?), et otsustada, kui ajaviitelise kaaluga tema omal ajal ülipopulaarne looming ikkagi on, ja mis ajaproovile vastu pidanud. On ta nõrgem kui Lenz?

Hedda Maurer:
Leida Kibuvits, "Soomustüdruk" (1932; ­täielik väljaanne1986)
Soomustüdruk ise on üks jõulisemaid ja põnevamaid naistegelasi Eesti proosas üldse. Eks see vist on ka seesama meile nii omane äraspidine patriarhaalsus, mistõttu on suur Eesti sõjaromaan Albert Kivikase "Nimed marmortahvlil" ja mitte "Soomustüdruk" - naised saavad hakkama ja mehed ehitavad sambaid. Hoolimata sellest, et kummitusliku hulkuva kuuli ees värisesid hirmust kõik ühtmoodi. Veel üks põhjus, miks tasuks "Soomustüdrukut" lugeda, on väga veenvalt kirjeldatud Tartu talvemaastikud. Teos on täpne, aus ja ajastutundlik.

Veiko Märka:
Hans Leberecht, "Vassarite paleed" (1960).
Raamatud, mille autorid on kirjutades teadlikud oma peatsest surmast, on alati mõjuvad. Nad on hoopis teistsugused. (Kas või Stefan Zweigi "Eilne maailm".) "Vassarite paleedes" domineerib kohutav kurbus ja ahastus, mis on antud läbi lapsesilmade ja -mälestuste. Eriti lapse üksinduse ja vanemate ootuse piinad mõjuvad täiesti õudust­sisendavalt. Lisaks suurepärane panoraam Peterburi eestlaste elust 20. sajandi alguses, nende rõõmudest ja muredest. Tegevus toimub ju ikkagi ajal, millal Peterburis elas rohkem eestlasi kui Tartus.
Viimased sadakond lehekülge on siiski puhas propaganda, mille puhul on huvitav vaid see, kuidas Leberecht suhtub elusse iseseisvas Eestis, kus ta ju ise päevagi ei elanud. Asjadesse, mida ta sellest teada on saanud ja mis on sügavama mulje jätnud. Eks see talle omajagu eksootiline oli.
Kajar Pruul kiitis kunagi Leberechti enne sõda Leningradi kirjandusinstituudis õppides kirjutatud lühiproosat. Aga see on juba nii unustatud kirjandus, et isegi käesolevasse nimekirja ei sobi.

Ardi Liives, "Kallimast kallim"
(lavastatud 1966, raamatus "Lehti teiselt puult" 1979). Ligi viiekümne aasta jooksul ENSVs kirjutatud komöödiatest kõige naljakam. Täielikult puudub kuuekümnendate kirjandusele omane moraliseerimistendents, huumori käivitajad on vanad head komöödianipid Charlie Chaplini laadis - äravahetamine ja enda valedega sissemässimine. Sai eduka vastuvõtu ka Ida-Saksa ning Ungari publiku seas. On ebaõiglane, et filmina on ajalukku pääsenud hoopis Liivese "Viini postmark" (1964), mille moraal on "ära valeta, ole aus!". Ehkki selle täitmine okupeeritud Eestis tähendas igale ausale eestlasele vangiraudu.

Jaan Lintrop, "Kitsad väravad" (1985)
Unustatud pole mitte see raamat, vaid õigupoolest kogu Lintropi looming, kes polnud ometi mingi tropp. Ta oli 20. sajandi alguse vaimukamaid ja omapärasemaid lühiprosaiste. Sattus ülekohtuse kriitika alla, solvus ega kirjutanudki üle 50 aasta enam peaaegu midagi. Nii et Noor-Eestist on ikka kahju ka olnud, sest nagu ablas käopoeg lükkas ta pesast välja kogu kaasaegse Eesti kirjanduse, mis ei tulnud selle sõpruskonna sulest. (Veidi enne Lintroppi loobus kirjutamast ju ka Bornhöhe.)

Ain Parvel, Tarmo Vaks, Aivo ­Pihlakas, "I ... you" (2001)
Suurejooneline ja kõikehõlmav absurd, nii suur, et ei mahu Eesti kirjandusse kuidagi ära. Berk Vaher on selle raamatu sisu iseloomustanud kui kommunikatsioonihäireid. Ja seda see on, lood on nii suures nihkes, et isegi ümber jutustada pole võimalik. Lihtsalt madalalt pikeeriv lennuk lämmatab põllul töötajate hääled ja Liivi sõda ongi alanud. Mõnede lugude absurdsus seisneb üksnes selles, et nad on selles raamatus.
Kahtlustan, et tegu on siiski ühe inimesega. Esiteks stiili ja veel enam absurditaju tõttu, mis peaks küll olema individuaalne. Teiseks ilmus nende juttude paremik Pikris 1990. aastate alguses Aivo Pihlaka nime all. Küsisin siis Ilmar Trullilt, et kes see Pihlakas on. Trull tegi salapärase näo ja ei öelnud muud midagi, kui et pidi kelnerina töötama. Kah omamoodi absurd.

Astrid Reinla, "Kodanik on loll" (1994).
Reinlat teatakse "Õnne 13" algidee ja esimeste osade autorina ning Pätu lastelugude järgi. Kodaniku pihtimused ilmusid algul Postimehes. Kuidas kõik oli, kuidas elati sel vaesel ja kurjal varakapitalismi ajastul, mida samuti unustama kiputakse, tuleb neist vestetena vormistatud lugudest esile vaimukalt, kuid siiski mingi lootusetuse- ja ängipitseriga varustatult. ("Sest tegelikult on ajakirjandus kodanikule ammu selgeks teinud, et kõik kokku on ainult üks KGB-mäng. Nimetatud tumeda mineviku, oleviku ja tulevikuga organisatsioon rajas omal ajal Rahvarinde ja Eesti Komitee, eksiil- ja pärisvalitsuse, kavandas Riigikogu ja valis presidendi. CIA omalt poolt saatis Eestisse "Santa Barbara", "Metsiku roosi" ja Snickersi, et eesti rahva valvsust lõplikult uinutada.")

Kalev Kesküla, "Vabariigi laulud" (1998)
Mitte et see luulekogu nüüd põhimõtteliselt väga unustatud oleks, aga vabariigi juubeliaastal küll. Ometi on tegu ainsa professionaal­se oma riigile keskendunud isamaaluule autorikoguga, mis just juubeliaastal peaks nautima täit tunnustust. Aga võta näpust - sellest pole ridagi isegi isamaaliste luuletuste antoloogias "Isamaa ilu hoieldes", mis ometi juubeli puhuks valmis. (Samal ajal on seal näiteks 58 luuletust, mis kattuvad "Sõnarise" I osaga.)

Mardikas, "Tint" (1938)
Romaan mõjub üllatavalt moodsalt, osalt stiili, osalt miljöö tõttu - tegelased on ministeeriumi kantselei ametnikud, ühesõnaga bürokraadid ja karjeristid. Sest mis oludes tolleaegsete (ja veel palju varasemate ning hilisemate) Eesti raamatute tegevus toimus? Esmajoones maal. Aga maarahvast sellisel kujul enam ei ole. Teiseks tööliskonnas - aga ka seda klassi samal kujul pole. (On töövõtjad, aga see on hoopis teine asi.) Ja oleks neil kantseleirottidel siis igav elu. Ei, otse vastupidi! ("Kantseleiline viha on suur viha. See nõuab vastase täielikku hävitamist.") Raamatu tugev külg on ka realistlik, ilma paatose, aga ka ilma masohhismita armastuslugu.
Kahtlustan, et Mardika (kodanikunimega Voldemar Õun) mahavaikimisel on oluline osa tema nimel. Selline tühine ja mõttetu putukas nagu välistaks omapära ja vaimusuuruse.

Heinrich Dawid ­Rosenstrauch, "Kolm tahedat ­lugemist" (1973)
Autor on fiktiivne. Tegu on erakordselt hea keelevaistu ja huumorimeelega Juhan Peegli tippteosega mõlemas vallas. Nagu Peegel ise hiljem rõhutas, tahtis ta kirjutada just s i s u l t umbkaudu 1875. aasta eesti keele pruugis (ja muidugi ka selleaegse lugejaskonna maitset silmas pidades), vältides omaaegse kirjapildi mehaanilist edasiandmist (näiteks "wägga" pro "väga"). Esimene jutt "Elumere laenetel" sai populaarseks Eesti Raadio järjejutuna Tõnu Aava esituses. Teisest ("Verine John ehk Sarapiku Juhan") on nukufilm. Lugedes tundus sisukaim aga hoopis kolmas, "Hambajäljed Suislepa õuna peal" põneva kriminaalse süžeega.
Kui unustatud see teos on, näitab asjaolu, et Peegli surma puhul mindi kogu tema panusest Eesti huumori arendamisse (seda eriti kuuekümnendail, kui "nali nalja pärast" oli täiesti maha surutud) lihtsalt mööda.

Erni Krusten, ­"Noorte südamed" (I osa 1954, II osa 1956)
Nii suhteliselt kui ka absoluutselt üsna näruse Kodu-Eesti 1950. aastate kirjandussituatsiooni üks helgemaid laike. Kuivõrd tegevus toimub 1905. aasta paiku, on autoril õnnestunud vältida poliitilist propagandat, keskendudes autentse ja laiahaardelise pildi edasiandmisele tolleaegsest Eesti ühiskonnast. Lisaks annab mammutromaan kultuuriliselt ja geograafiliselt täpse pildi Rakvere linnast ja selle ümbrusest. Mitte midagi säravat, aga ka mitte midagi võltsi. Moraliseerimist, seksuaalse aktiivsuse ning raha tagaajamise hukkamõistu raamatus muidugi on, aga nii klassikalisel moel, et ei häiri. Viimasele leheküljele jõudes oli tõesti kahju, sest Anu ja Jüri edasine saatus jäi hinge vaevama.

Robert Vaidlo, "Doktor Meerikese ja Ponts-Ontsu imepärane merereis" (1971)
Eestis on lastekirjandust ikka armastatud, aga selles raamatus on üsna palju ka täiskasvanu jaoks. Nimelt kujutab elu Suhkrusaarel endast ilmset võrdpilti Nõukogude Liidu tegelikkusele. See on maa, kus väliselt valitseb maapealne paradiis, tegelikult aga ei saa sealt isegi omal soovil lahkuda, kui magus jutt liiga läägeks muutub. Saare väliselt heatahtlik, kuid sisemiselt julm valitseja Šoko-Roko on täpselt Brežnev. Ei puudu ka piinatud dissidendid. Eriti meeldejäävad tegelased on aga kaks tolvanit - Ninvan ja Kõrvan, kes on raamatus KGB nuhkide ekvivalendiks. Kui Andrus Ansip 1988. aastal Tartus koertega isamaaliste eestlaste meeleavaldusi maha surus, olid just Ninvan ja Kõrvan oma šaakalitega esimeses reas.
Raamatu lisaväärtus on Edgar Valteri kirevad illustratsioonid.