Areen ütles: “…kõlab originaalne, südamest tulev, südametesse minev falsett, mis ülikiires tempos kommenteerib reaalset eesti elu. Ning teeb seda poeetilise paueriga, millesarnast eesti luules harva leidub./…/

Ütlen, et Chalice'i looming on originaalne ja ma mõtlen seda tõsiselt. Vist esimene eesti MC, kellele miski inimlik pole võõras./…/

Jazz oskab nüüd räppida, räpp oskab mõelda ja inimkeeli rääkida. See on hetkel vist kõige parem uudis meie kodumaal.”

Kuula: www.umblu.com/chalice/

  1. Outkast “Speakerboxxx / The Love Below” (Arista)

Areen ütles: Kaks väga erinevat sooloplaati Outkasti nime all./.../““Speakerboxxx” on Big Boi plaat ja nii nagu mees ja tema riided – peamiselt kossusärgid ja kossutossud – on ka tema album traditsiooniline hip-hop-plaat. /…/ “The Love Below” kõlab nii nagu oleks André pakkinud endaga koos raketti Prince’i, George Clintoni, Frank Zappa ja kihutanud selle seltskonnaga Kuule; kirjutanud kambakesi Kuu pinnale maalenähtavate tähtedega „Jimi Hendrix was electro-funk“; ning lindistanud pärast koduplaneedile naasmist, kosmosese peaga ühe hunniku kummituslike saundidega B-pooli.

     Kuula: www.outkast.com/#

  1. The Rapture “Echoes” (Vertigo)

Areen ütles: See ei kõlagi AINULT, nagu musklitega The Cure. Eriti hüsteerilisel hetkel muutub Jenner John Lydoniks, armuvalu- ja melanhooliahoos saab temast Jeff Buckley või Thom Yorke.  Siinkohal ma mõtlengi, et mis “punk funk” või “disco punk”, mis “punk”?   – nimetage mulle mõni punklaul, mis räägib siiralt ja haledalt armastusest!The Rapture hingesugulasteks on vanast ajast pigem Roxy Music ja Television. Nurgeline, pretensioonikas, aga aus ja hingeline muusika. Näiteks “Open Up Your Heart” kõlab, ausalt, nagu Righteous Brothers klõpsutamas tühje välgumihkleid.

  1. Dizzee Rascal “Boy In Da Corner” (XL)

Areen ütles: Tumedalt ähvardav, ahastavat ängsti ääreni täis. Biidid on segu technorütmidest, gabbatrummidest, dancehall-melanhooliast. Kogu materjal on vastupandamatult kirglik, südamepõhjani hingestatud teekond. 21. sajandi Tricky, uue põlvkonna Massive Attack.

  1. The Darkness “Permission To Land” (Atlantic)

Areen ütles: The Darknes kannab uhkelt igat räbalat heavy-metali second-hand-klisheed /.../Muusikaliselt on The Darknessi aluspõhi üpris primitiivne riffitsemine. Reibas krõnk-krõnk-krõnk-tuuseldamine ja ärge imestage, kui pärast The Darknessi altaril sulamist, tunduvad teile täitsa-okei-bändidena Kolumbus Kris, Nice Try ja Van Gogh. Aga The Darknessil on paremad lood ja vingerdav laulja-soperdis Justin Hawkins.

Kuula ja vaata videoid: http://www.thedarknessrock.com/video/

6.     Basement Jaxx “Kish Kash” (XL)

Areen ütles: Keegi ei jõua vaielda sellise haarava, ülevoolavalt orkestreeritud, kõikvõimsalt värvilise P-Funk’iga (või oleks B-Funk siin õigem nimi). Me võime muidugi öelda, et terviku asemel on siin pulbitsevate, tähelepanu nõudvate osade eklektiline summa. Aga kuulamise ajal ei loe see kuigivõrd. Nad petavad ära. Nad on meist sammu võrra ees. Nad on lihtsalt meist terasemad ja kõik.

Kuula: www.basementjaxx.co.uk

7.     London Elektricity “Billion Dollar Gravy” (Hospital)

Areen ei ole veel midagi öelnud: Aga see on Londoni drum’n’bass-duo, kes ei ole enam duo, järjekorras teine album. Chris Goss jättis plaadifirma juhtimise nimel bänditegemise. Üksi jäänud Tony Coleman kutsus uuele plaadile laulma Liane Carrolli ja housemuusikalegendi Robert Owensi, trumme lööma maailma esimese drum’n’bass-trummari Jungle Drummeri ning tulemuseks on mahlakas ja musikaalne, fusion-saundidest ja disko hüpnootilisusest ülekülvatud drum’n’bass meistriteos.

Uuri: www.hospitalrecords.com

8.     The Strokes “Room On Fire” (RCA)

Areen ütles: Meil on 11 kolme-minutilist rokenroll-annust. Kindla, selge ja lihtsa ning samal ajal ebaloogilise struktuuriga ükskõikliku närukaela lood, üpris rõõmututel relationship-teemadel -  stiilis “oh, jäta mind ükskord rahule” - , täies mahus ilma taustavokaalideta. Ja kaks neist lugudest…

9.     Jay-Z “The Black Album” (Roc- A-Fella)

Areen ei ole veel midagi öelnud: Agameinstriim räpi kuningas Jay-Z ise on lubanud, et “The Black Album” jääb tema viimaseks teoseks muusikailmas. “The Black Album” jätkab Jay-Zi viimastele albumitele omast magusaks, kirevaks ja pompöösseks töödeldud soulful-hip-hopi alal ning produtsendid on tal oma ala kõige kallimad ja hinnatuimad nagu ikka. Üllatuskülaliseks produtsenditoolil rockihärra Rick Rubin.

Kuula: www.rocafella.com/artist.aspx?key=1&v=avdetail&album=88

10.  The Hidden Cameras “The Smell of Our Own” (Rough Trade)

Areen ütles: Nad räägivad, et gay-Polyphonic Spree? Jah, aga korrutage see sajaga./…/The Smell of Our Own” on folk, on 60ndate suve-pop, on pikaldastel akordidel rutjuv indie ja on kindlasti kirikumuusika. Mitte päris gospel. Selline helgust-ja-heldust-puiskavad-rõõmsad-usuvelled-kusagil-pargis rohkem. Sillerdav, altarlik ja transslik. Paisuvad ja aina transformeeruvad meloodiad.

11.  Animal Collective “Spirit They’re Gone, Spirit They’ve Vanished” (Fat Cat)

Areen ütles: Hulluksajavalt kirglikud, aga üsna intelligentsel moel, romantiliselt kõlavad absurdiballaadid vaheldumas hoogsate meeleolude ja müramosaiikidega. Moodustub ülimalt nüansirohke tervik, kummaline segu kämbist ja siirusest ühtaegu. Albumi teine pool “Danse Manatee” on veelgi vabam ja väga särav ja elav, aga seda pigem introvertses võtmes, anarhistlikult struktureeritult ja lummavalt…

Uuri: http://www.epitonic.com/artists/animalcollective.html

12.  The White Stripes “Elephant” (XL)

Areen ütles: Nüüdseks juba lahutanud Jack White ja Meg White salvestasid "Elephanti" kolme nädalaga Londonis, äärmiselt omapärases stuudios Toe Rag. Siin on neliteist minimalistlikku kitarri-trummi pala, üles võetud aparatuuriga, millest ükski jupp pole vanem kui aasta 1963. Eksite, kui arvate tegemist olevat banaalse retro-nostalgiaga, see on kummaliselt kaasaegne muusika.

13.  David Sylvian “Blemish” (Samadhi Sound)

Areen ütles: Erakliku perfektsionisti uus album on erakordselt lihtne. Improvisat­sioonidest sündinud kaheksa aeglast laulu, taustaks ebamäärased, isiksusetud, tehnitsistlikud, tihti kraapivalt liivapaberilised elektronhelid. Kolmes loos lööb kaasa free-jazzi legend, kitarrist Derek Bailey, kelle tavamõistes pahupidine loogika sobib veidral kombel kokku Sylviani uue ja lihtsa hoiakuga.

Uuri: www.davidsylvian.net ja www.davidsylvian.com

14.  Ralph Myerz & Jack Herren Band “A Special Album” (Emperor Norton)

“A Special Albumit” on lihtne pidada tavaliseks n-ö kohvilauamaterjaliks – ilma teravate ärritajateta lounge-muusikaks, mille tarbijaskond kompenseerib kaduvat noorust rahaliste jõudemonstratsioonidega kõige “moodsa” vallas. Erinevalt teistest analoogsetest näidetest suudab “A Special Album” meeled erksad hoida ja pidevalt millegagi üllatada. Limusiini tagaistmel logelev fusioon jazzist, 60ndatest, pisielektroonikast ja kitarri-dub’ist näitab oma erudeeritust, aga nii, et see ei tüütavaks ei muutu.

15.  John Cale “HoboSapiens” (EMI)

Areen ütles: Lemon Jelly liikme Nick Frangleni produtseeritud „Hobo Sapiens“ on väga suures osas väga poliitiline plaat – just nagu näiteks valu, lein, surm ja maailmalõpp on väga poliitilised asjad. See on ühe vana mehe kättemaks kõigele sellele, mis tema ümber valesti on – hirmunud, vihane, õrn, eneseirooniline. Teil on õigus – millegi sellise eest MTV muusikaauhindu ei jaga.

Kuula:www.john-cale.com

16.  Jaylib “Champion Sound” (Stones Throw)

Areen ütles: Nii Dilla kui Madlib on räppar-produtsendid. “Champion Soundil” räpib Dilla Madlibi biitidele ja vastupidi. Mõlema põhiliseks instrumendiks on sämpler ja tulemuseks on enamasti parajalt räpakas saund, mis on üks põhjus, miks need mehed allakirjutanule korda lähevad. Mitte, et steriilsel Timbalandil või Neptunesil midagi viga oleks. Aga kui ikkagi Prince Pauliga, või miks mitte ka Moodymanniga üles kasvanud oled, siis Madlib tundub südamelähedasem.

17. .-18. Hot Hot Heat “Make Up The Breakdown” (Sub Pop)

Areen ütles: Ameerikal on nüüd oma Claire’s Birth­day. Pärit maalt, s.t siis Kanadast.

Steve Bays huilgab küll nagu noor Robert Smith ja annab klahvidele sama vähe armu kui Ben Folds, aga nood kaks diktaatorit pole kunagi olnud nii otsekohesed, nii pretensioonitud ja nii rokkivad.

Audio Bullys “Ego War” (Source)

Areen ütles: Läbiv joon on UK garage, kuid erinevad žanrid on päris kenasti kokku mässitud. Tore on kuulata, kuidas Audio Bullys sämplib antud muusika mõttes omapäraseid tegelasi. Näiteks Elvis Costellot./…/ Natuke Streetsi, pisut Basement Jaxxi. See on Audio Bullys – uljas ja huligaanne. Ehtne Londoni suve-soundtrack.

Kuula: www.audiobullys.co.uk

19. Erykah Badu “Worldwide Underground” (Motown)

Areen ütles: Uus Badu algab ja lõppeb sealsamas, kus Badu on ikka talitanud: retro-hoiakuga, aga sugugi mitte retro soul. Millesse on filtreeritud jazzi ja funki ja hip-hopi. Karta aga on, et lihtsa pop-tarbija jaoks on uus Badu talle arusaamatute jazz-venituste, kohtlasevõitu linnulaulu-matkimistega ning tihti juhtub nii, nagu oleks keegi end pilli mängima unustanud. Uus Badu on, ühesõnaga, hipilikum.

20.  The Bug “The Pressure” (Klein/Rephlex)

The Bug hävitab arusaama ragga-dancehall muusikast kui soojast, rõõmsast ja rahumeelsest riddimist. "Pressure" on täiesti uus ja ohtlik kogemus, kus industriaalne technoterror kohtub õõvastava hardcore-ragga vokaali ja ultramassiivse dub-biidiga. Kõik palad on külalislauljatega. Igaüks on klass omaette ja parim mida briti-jamaika-stseen tänasel päeval pakub.