FKA twigs

„LP1“

(Young Turks)

Areen ütles: “Vokaal on londonlanna debüütalbumit valitsev mõjutsenter ja selle najal plaati kandev depressiivne pinge säilib. FKA paistab nagu magamata või kergelt laksu all olevat kui perfektselt oma hääleharjutusi sooritab, mis paiguti ka popkõrva jaoks loogilise lahenduse leiavad (igavam), kohati aga vinjetina õhku rippuma jäävad (põnevam). Sekka kostab kiljatusi, äkilisi pause, ähklemist, oiged, mõminad – kõikvõimalikku vokaalaeroobikat, mida ka meie Maiken kontrolli alla ei saaks. Ja twigsi keha väänleb ussina tema häälega sama veidralt kaasa. Ja kui ta tantsib, siis see on alati silent disco, omamoodi isiklik funktsionaalsus muusikas.”

39

Sean Nicholas Savage

“Bermuda Waterfall”

(Arbutus)

Areen ütles: “Nagu eelmisel, nii on ka sel albumil abiks plaadifirma Arbutuse helivõlurid, kelle saavutuste hulgas on muuseas ka tunamullune Grimesi plaat. Tulemuseks ongi üks SNSi õrnemaid ning hõrgumaid plaate, millel tuhmiläikelised lo-fi-põhjad mõnusalt tasakaalus arthur-russelliku vokaaliga. Aga mitte ainult, siin on vihjeid veel paljudes suundades, olgu nendeks siis Everly Brothers, Cindy Lauper, Tom Jones või … tegelikult, kes iganes. Seekord on kõigil õigus – SNSi muusika kätkeb endas hulganisti osavalt kasutatud klišeesid, südamlikkust ja eneseirooniat. Selle läbimälumiseks läheb mul ilmselt terve suvi, aga vähemat temalt ei ootakski. “