30.

St. Vincent

„MASSEDUCTION“

(Loma Vista)

Areen pole veel öelnud, et „Annie Clark on terve dekaadi olnud kriitikute lemmik, keda A-klassi staaride sekka siiski ei loetud. Nüüd sai tema uue plaadi produtsendiks Jack Anto­noff, kes viskab esikohahitte nagu varrukast. Tema vormitud oli ansambli fun. esikohahitt koos Janelle Monaega või kasvõi Taylor Swifti viimane superhitt „Look What You Made Me Do“. Kriitikud olid paanikas, et nüüd keeratakse nende kullake ka popreeglite järgi steriilseks. Seda ei juhtunud, St. Vincent skooris plaadimüükides senised parimad kohad, kriitikud viskasid vaimustusest rõngaid ja hakkasid Clarki võrdlema meie ajastu David Bowiega. Vot see es­kaleerus kiirelt.“ (Dannar Leitmaa)

29.

Sleaford Mods

„English Tapas“

(Rough Trade)

Areen pole veel öelnud, et „Sleafordi mod’ide (tegelikult resideeruvad tüübid küll kõrvalmaakonnalinnas Notting­hamis) paduinglaslikkusele, suurepäraselt üheks sulanud sotsiaalsele teravusele ja meelelahutuslikkusele ning loomulikule ropendamisele on raske vastu panna, kui sul on väikegi nõrkus sedasorti kraami vastu. ­Jason Williamsoni agressiiv-intensiivne tatti­pritsiv, briti töölisklassi nirust elust pajatav, otsekui väljatulistatud, sama palju humoorikas kui vihane sõnadetulv Andrew Fearni monotoon-minimalistliku rütmi taustal ei näi ajaga tömbistuvat, vaid saab iga plaadiga ainult hoogu juurde. Viimane neist, nimega „English Tapas“, on lihtsalt kirss eelmisel tordikirsil.“ (Ester Faiman)

28.

Mount Kimbie

„Love What Survives“

(Warp)

Areen ütles: „Briti natukene eksperimentaalne post-dubstep-duo Mount Kimbie kõlab kolmandal kauamängival nagu päris bänd. Vastukaaluks varasemale loomele, kui nad kõlasid nagu arvutite ja süntide taga krudistavad nohikud ikka. See bänd mängib indit, kus on üksjagu kraut­rock’i, dreampop’i, postpunki, magamistoa poppi, ja nimetatud stiilid ei astu lavale üldse mitte tuimade stiiliharjutustena, vaid Mount Kimbie 2017 sõnavõttudena.“ (13.09 / Siim Nestor)

27.

Miljardid

„Kunagi läänes“

(Universal)

Areen ütles: „Kui hästi tabatud pole ka suursugused pophitid „Olendid“ ja „Vilkuvad kollased“, on mu lemmikud sel albumil ballaadid ja poolballaadid. Eriti „Kunagi läänes“ ja „Suhkur suhkur“ ja neist kahest veel eriti „Suhkur suhkur“. Aasta parimaid kodumaiseid lugusid. Võimalik, et Marten laulab – alul madalalt, siis falsetis – siin tõesti suhkruallergiast või suhkrusõltuvusest, aga see kõlab nagu aeglane armastus, kaval võrgutus ja lüüriline kiim. Nagu soul. Aga üsna omapäraselt territooriumilt.“ (NA 20.12 / Siim Nestor)

26.

Sampha

„Process“

(Young Turks)

Areen ütles: „Üheks neist on Sam­pha, noor Briti muusik, kes on jätnud oma jälje näiteks Drake’i ja Solange’i albumitele. Tema debüütalbumit kuulates meenuvad millegipärast 70ndate tõsisetoonilised, folk-rock’i ja džässi sugemetega singer-songwriter’id (Joni Mitchell, Jackson Browne, Laura Nyro). Samas ei ole tegu retroga. Sampha kasutab – nii minimalistlikult kui maksimalistlikult – ära 2010ndate audiotehnilist küllust ja võimalust surfata praegusel elektroonilise muusika tõusulainel.“ (15.03 / Priidik Hallas)

25.

Jlin

„Black Origami“

(Planet Mu)
Areen pole veel öelnud, et „Jlin seob footworki’i, hausi ja industriaali terviklikuks sulamiks, mis köidab oma hullunud rütmide ja erakordse muusikalise arhitektuuriga. Võidutsevad orgaanilised helid ja rahvapillid, mille tulemusena kõlab album nagu kadunud artefakt tuleviku hõimurahvalt. See on ritualistlik tantsumuusika, mis puhastab.“ (Paul Sild)

24.

Migos

„Culture“

(Quality Control Music / 300 Entertainment)
Areen ütles: „Esikohal plaadi võlus ongi kindlasti nende omapärane räpistiil. Polürütmiline, ootamatute pausidega, ootamatute kiirendustega. Riimide sees vilksatab pidevalt ad-lib’e (justkui juhuslikke hüüatusi) – valdavalt häälitsusi, nagu näiteks skrt!, skrrt!, skrrrrt!, ­brrrr!, ­burrrr!, glah!, heh!, whoo!, roof!, blagh!, vrrr!, blaow!, nawf!, raaahh!, ’sace!, thot thot thot!, aga ka sõnu meenutavaid hõikeid bad!, cookie!, taliban!, splash!, drip!, snap!, perky!. Riimide alla on nad neistsamadest häälitsustest unelaululikke taustameloodiaid sättinud. Kuigi nad lasevad kolmesilbilisi riime kokaiini keetmisest ja relvadest lindile kiiresti, ei ole nende räpp ähvardav ega agressiivne. „Culture“ on äärmiselt lõõgastava (blasé) meeleoluga plaat.“ (NA 8.02 / Siim Nestor)

23.

Mastodon

„Emperor of Sand“

(Reprise)
Areen pole veel öelnud, et „21. sajandi kõige olulisem ja originaalsem metal-bänd on Mastodon, selle üle vaielda pole mõtet. „Emperor Of Sandi“ kujul on bänd maha saanud parima plaadiga pärast 2004. aasta „Leviathanit“, olles samal ajal valgusaastate kaugusel Mastodoni algusaegade sludge-, grind- ja prog-saundidest. Mitte liiga tummise metal-aasta kõige tummisem, samas elegantseim kroonijuveel.“ (Jan Berkovitch)

22.

Drake

„More Life“

(Young Money Entertainment)
Areen ütles: „„More Life“ on kindlasti lõbusam muusika kui ­Drake’i möödunudaastane album „Views“ ja tundub, et kõige mitmekülgsem kogu tema diskograafias. Hiilib nõtkelt kõiksugu musta muusika žanrites, mida nad seal Torontos armastavad. R’n’B, trap’i, dancehall’i kõrval briti grime ja Lõuna-Aafrika deep house. Usutavasti saab selline geograafiline ja stiililine ulatus ja siinsed uued ning värsked saundid tulevikus „More Life’i“ puhul olulisemaks kui võnked muusikaäris.“ (5.04 NA / Siim Nestor)

21.

John Maus

„Screen Memories“

(Ribbon Music)

Areen pole veel öelnud, et „mida tegi John Maus kuus aastat? Ehitas kusagil Minnesota pärapõrgus endale modulaarsüntesaatorit. Ainult selleks, et aru saada, et ega tema leiutis väga ägedamat heli ei tee kui mingid arvutipluginid. Aga ega „Screen Memories“ sellepärast kannata. Siin on poliitikateaduste doktor Maus oma parimas kontrollitud hulluses – tumepop kohtub terava no wave bassi, teravaks ihutud biidi ja korralikult kajatatud baritoniga, mis on sõnades napp, ent karjatustes seda tummisem.“ (Lauri Tikerpe)