Deftones „Gore“ (Reprise)

Areen ütles: „Seesama ängst, millega võiks iseloomustada suuremat osa Ameerika valgest rokist ja mis on olnud mingis nostalgilises võtmes alati ka Deftonesi valemi osa, võib kalduda väga lihtsalt tühja emotsioneerimisse (sisesta tosin näidet omal valikul), siin aga on Deftones suutnud ülevõimendatud tunnete kuulajale sundsöötmise asemel panna muusika elama ja liikuma nii, et sa ise otsid temaga kontakti. Tuntav on plaadil ka sundimatult ülekülluslik stuudio kasutamine.“ (Tristan Priimägi, 27.4)

Erki Pärnoja „Himmelbjerget“ (Erki Pärnoja)

Areen ütles: „Puhtakujuline kitarrimuusika, mis toetub suuremastaabiliste muusikaliste pannoode maalimisele, seejuures kuulajat lugude pealkirjadega tublisti aidates. Tõepoolest on terve plaat nagu jutustus, mis algab Taevamäe tipust, veedab öö salapärases grotis, tuleb galopiga mäest alla, peatub jalamil aeglaseks tagasivaateks ning keskendub siis mäe otsast alla vuliseva oja süvenenud vaatlemisele. Muusika on heas mõttes literatuurne, jutustav, mingis mõttes minimalistlik, kuid mitte meloodilisuse arvelt. Aeg-ajalt kostab mõnest loost drägonsite kauget kaja, kuid see on peenelt peidetud, pigem aimatav ja piisav vaid selleks, et teravdatud tajusse väike torge teha, mis fantaasia käivitab.“ (Priit Hõbemägi, 3.3, NA)

Beyoncé „Lemonade“ (Columbia)

Areen ütles: „Tema külluslikkus kurnab teid ära – 12 filigraanset laulu ja tunnine film, aga eeskätt voolu­joonelised kaloriküllased detailid muusika sees, vokaal siidis ja sametis nende vahel. Nii mõnigi kord vallutas mind kuulates mingi magus tuimus – äratundmine, et seda kõike on liiga palju, et on raske hoida distantsi, olgu analüütilist või miskit muud. „Lemonade“ on kunst, sest ta on sellisena ehitatud – tema fassaadid on suurejoonelised ja paistavad kaugele ning kui aus olla, siis ei paljasta ta nende varjust eriti palju.“ (Tõnis Kahu, 8.6, NA)

Nicolas Jaar „Sirens“ (Other People)

Areen pole veel öelnud, et: „Kammer-pop, ambient-elektroonika, avangard-orkestreeringud, free-jazz-viirastused, bravuurikas pop-techno nagu Tiga, kaval orgaaniline techno nagu Matias Aguayo – neid kõike leiab Tšiilist pärit Jaari teisel täispikal, aga nii peenestatud, hajutatud, sketšlikul määral, et ei ole väga mõistlik minna otsima eraldi iga nimetatud substantsi „Sirensi“ pealt. Need on pelgalt vahendid, tööriistad, millega Jaar oma ehitisi rajab.“ (Siim Nestor)

Brian Jonestown Massacre „Third World Pyramid“ (A Records)

Areen pole veel öelnud, et: „25 aastat ja Ameerika teise laine psühhedeelia lipulaev Brian Jonestown Massacre ei näita peatumise märkigi. Vastupidi, väsimatu bändiliider Anton Newcombe teeb mitu väljaannet aastas ning suudab jätkuvalt paeluda võluvalt unistava ja küpse hilise Massacre mahedusega. Üldiselt mõtlikuma „Third World Pyramidi“ lööb särama valmis klassik „Like Describing Colors To A Blind Man On Acid“.“ (San­der Varusk)

Blood Orange „Freetown Sound“ (Domino)
Areen ütles: „Blood Orange’i kolmas album on ühtaegu sügavalt isiklik ja teisalt (või ka seeläbi) kõigi üksildaste ja autsaiderite eestkõneleja, ning mida rohkem ma seda plaati kuulan, seda suurem aukartus mul tekib.

Kohati tundub, nagu oleks siin liiga palju ideid, mis ei taha ühte formaati ära mahtuda. See tunne, kui vähkred unetuna voodis, sest tuhat mõtet kihutab risti-rästi läbi aju, ja kui oled ühel just sabast saanud, libiseb sada teist sõrmede vahelt nagu raha palgapäeval.“ (Lauri Tikerpe, 20.7, NA)

Mark Pritchard „Under the Sun“ (Warp)

Areen pole veel öelnud, et: „Mark Pritchardi „Under The Sun“ oleks kui tervenisti unes kuuldud; mitte pelk helge hõljumine, vaid kohati ka pinev, nii ürgseid kui argisemaid ärevusi tasapisi töötlev; siiski on see pikk, sügav ja mahedalt värviküllane uni. Millist on äreval ja paranoilisel ajal väga tarvis.“ (Berk Vaher)

Angel Olsen „My Woman“ (Jagjaguwar)

Areen pole veel öelnud, et: „Olsen laulab südamevalust, igatsusest, armastusest. Natuke udune folk, kust ta oma karjääri alustas, on seljataha jäetud. Tema uus saund on suur ja julge. Trummid on jõulised, kitarrid toored ja nende vahele jäetud õhk kõige parem.[---] „My Woman“ on moodsa laulukirjutaja plaat, kus segunevad 60ndate pop, 70ndate folk ja 90ndate alternatiivrokk nii mängleva kergusega, et jääb üle vaid oodata, mida Olsen järgmiseks teeb. Ta on avanud oma helikeele piisavalt aeglaselt, et mitte oma kuulajaid võõrandada.“ (Paul Sild)

Ouu „Mango Fetch“ (Eesti Pops)

Areen ütles: „Oma teisel albumil kõlab Ouu vähemalt minu jaoks nagu mingi postapoka­lüptiline mustlas-rändteater, kes on ladunud selga kihtide kaupa kirevaid kaltse, mille värvid täiega clash’ivad, aga mingil mõistusvastasel moel tundub see kõik täiesti mõistuspärane. Rändtrupi repertuaaris on põhiliselt nihestatud ja nikastatud klassika. Tegelased võivad tunduda tuttavad, aga nende olemus on pea peale ja pahupidi pööratud.“ (Lauri ­Tikerpe, 1.6, NA)

Florian Wahl „14“ (Pudru Kuul / Porridge Bullet)

Areen ütles: „Avalugu „Wo Ai Ni“ katsub ehk meenutada, mismoodi kõlab näiteks Ryuichi Sakamoto. „F“ teeb justkui katset ­Tricky ammuseid kõrghetki ümber jutustada ning „27“ ja murtud tango nimega „Neon Jungle“ üritavad vist ligikaudu sama mõne David ­Lynchi filmi muusikaga. „Beau Soir“ ja „Unel­OnNägu“ jagavad üksteise järel iseenesest banaalseid klaveriakorde Erik Satied meenutava keskendumisega ning kohe, kui see nakkama hakkab, trikitab „Aquarium“ oma avangardse loomuse mulksumisega ära.“ (Tõnis Kahu, 7.9, NA)

Fotokollaaži pildid: Twocoms / Shutterstock.com, hurricanehank / Shutterstock.com, Rene Oonk / Shutterstock.com, Christian Bertrand / Shutterstock.com, JStone / Shutterstock.com, Northfoto / Shutterstock.com, Debby Wong / Shutterstock.com, DFP Photographic / Shutterstock.com, Scanpix, Felix Laasme, pressimaterjalid, Delfi