AREENI KAANELUGU: Enam ei mingeid paineid
“Kus on see rahvas, kellele filme tuleb teha?” küsib režissöör Veiko Õunpuu oma uue filmi “Free Range / Ballaad maailma heakskiitmisest” linastumise eel. Õunpuud usutles Mari Laaniste.
Veiko Õunpuu (41) on vaid mõne aasta kestnud lavastajakarjääri jooksul teinud “Sügisballi” kujul nii Eesti lähiajaloo ebatõenäoliseima rahvafilmi kui lansseerinud sellele järgnenud “Püha Tõnu kiusamisega” tahtmatult termini “koeralohistamine” üldnimetajana kunstiliste ambitsioonidega kodumaise filmi kohta.
Täna, 19. septembril kõrgendatud ootuste taustal esilinastuv “Free Range / Ballaad maailma heakskiitmisest”, mida tootjad on kirjeldanud kui keset tänapäeva Euroopa mõttetut ja kurba elu hargnevat optimistlikku antivesterni, esitleb järgmist värvikat kohanemisraskustega (anti?)kangelast, kirjanikuhakatist Fredi, ning eelmistega võrreldavalt poleemikaaldist ühiskonnakujutist. Kindel näib olevat see, et tegemist pole linateosega, mis vaikselt kohaliku filmimaastiku sogasevõitu lompi sulpsaks ja ära kaoks.
Kolmas täispikk mängufilm. Kas või kuidas ootuste surve sind mõjutab? Eesti kultuuris tundub endiselt sügaval sees istuvat teatud messiaanliku varjundiga ootus, et tuleks keegi (eelistatult noorepoolne, heteroseksuaalse olemisega mees), kes kõneleks kõigi eest ja kõnetaks kõiki, üldistaks ja ühendaks, esindaks meid väärikalt laias maailmas põhiliselt auhindade noppimise kaudu jne. Kõrvalt vaadates tundub see üsna painav.
Messia ootus on kogu lääne kultuurile omane. Või mis lääne, idas oodatakse Maitreja Buddhat. See on kultuuriuniversaal, see ootus, et tuleks keegi ja teeks midagi meie eest ära. On huvitav küsimus, et miks ta just heteroseksuaalne mees peab olema.
