Täna, 19. septembril kõrgendatud ootuste taustal esilinastuv “Free Range / Ballaad maailma heakskiitmisest”, mida tootjad on kirjeldanud kui keset tänapäeva Euroopa mõttetut ja kurba elu hargnevat optimistlikku antivesterni, esitleb järgmist värvikat kohanemisraskustega (anti?)kangelast, kirjanikuhakatist Fredi, ning eelmistega võrreldavalt poleemikaaldist ühiskonnakujutist. Kindel näib olevat see, et tegemist pole linateosega, mis vaikselt kohaliku filmimaastiku sogasevõitu lompi sulpsaks ja ära kaoks.

Kolmas täispikk mängufilm. Kas või kuidas ootuste surve sind mõjutab? Eesti kultuuris tundub endiselt sügaval sees istuvat teatud messiaanliku varjundiga ootus, et tuleks keegi (eelistatult noorepoolne, heteroseksuaalse olemisega mees), kes kõneleks kõigi eest ja kõnetaks kõiki, üldistaks ja ühendaks, esindaks meid väärikalt laias maailmas põhiliselt auhindade noppimise kaudu jne. Kõrvalt vaadates tundub see üsna painav.

Messia ootus on kogu lääne kultuurile omane. Või mis lääne, idas oodatakse Maitreja Buddhat. See on kultuuriuniversaal, see ootus, et tuleks keegi ja teeks midagi meie eest ära. On huvitav küsimus, et miks ta just heteroseksuaalne mees peab olema.

Ma olen ka ise jõudumööda oma töölõigus seda ootust ära püüdnud kasutada. “Sügisballi” vaatas üüratu hulk inimesi ja tekkis tunne, et kui sellise massi ette juba minna, siis võiks midagi öelda ka olla. Midagi, millel oleks ehk mõju asjade kulgu suunata.