Arutelu, mis keeles nüüdseks juba suurema osa elust hoopis Roomas resideerunud kunstnikku intervjueerida, päädib Kovácsi otsusega vastata soome keeles, mille selgituseks ta kirjutab: “Märkasin, et inglise keele kasutamine tekitab mul tunde, nagu oleks kleit liiga kitsas, ma ei tunne end vabalt. Nagu poleks mälu ja ajalugu. Võib-olla kõlab see imelikult, aga keel on minu jaoks kohutavalt tähtis. Kuigi ma oskan peaaegu perfektselt itaalia keelt, kirjutan ma ikka kõik oma lood soome keeles.”

Mida andekam on koomiksite alal tegutsev kunstnik, seda kindlamalt tuleb temalt küsida järgmist: miks sa õieti just koomikseid joonistama hakkasid?

Ma ei mäletagi aega ilma pliiatsita. Minust on üks foto, kus ma umbes kuuekuusena laman kõhuli isa kirjutuslaual, pliiats peos ja mõtlik ilme näol. Meie kodus loeti lastele palju muinasjutte (tollal loeti neid vist üldse rohkem), igasugune jutuvestmine oli minu jaoks põnev. Joonistasin pidevalt ja mõtlesin asju välja, mu joonistused elasid vilkalt oma elu.

Mingil hetkel tulid koomiksid ja sattusin nende, eriti Asterixi ja Tintini lummusesse. Kui lugema ja kirjutama õppisin, sai koomiksitest minu tõeline kirg: need tähendasid lugude jutustamist joonistustes ja sõnades, ehk parimat, mida ma kujutleda oskasin.

Loe täismahus artiklit Eesti Ekspressi tasulisest versioonist