Vega on minu jaoks alati seostunud New Yorgiga, umbes nagu Nora Ephroni esseed ja filmid ning Calvin Kleini loodud riided. Linnapoeet, kes alustas laulude kirjutamist teismelisena, esines kitarriga Greenwich Village’i klubides, avaldas omanimelise debüütalbumi 1985. aastal ja sai kaks aastat hiljem albumiga “Solitude Standing” maailmakuulsaks. Ta hääl on puhas ja selge, tema lavamina ei väänle ega edvista. Intelligentselt seksikas, nagu üks mu meeskolleeg teda kirjeldades ütles. Vega õppis Barnardi kolledžis inglise kirjandust ja võttis oma praeguse abikaasa Paul Millsi 1983. aastal tehtud abieluettepaneku vastu 2005. aastal. Kujutlege mustas pintsakus rangelt lõigatud tukaga punapäist naist laulmas “So goodbye, sweet appetite, no single bite could satisfy...” ja katsuge ükskõikseks jääda. “Sul on õnnestunud teha rangus äärmiselt võrgutavaks,” ütles Leonard Cohen Vegale ühes aastaid tagasi peetud vestluses.

Olin kaheaastane, kui “Suzanne Vega” välja tuli. Nüüd, 28 aastat hiljem helistan Vegale New Yorki.

Loe intervjuud Eesti Ekspressi tasulisest versioonist