Nende järjekorras seitsmenda (kui arvestada diskograafia loomulikuks osaks ka kaks plaati nime Una Bomba all) stuudio­plaadi "Ring­rada" annab küll välja kodumaine plaadimärk Umblu, kuid plaadi levitamise on võtnud ülesandeks ühe maailma suurima plaadifirma Universal meid ümbritseva regiooni rakuke. Ja nii ilmub "Ring­rada" nädala pärast korraga nii Eestis, Baltimaades kui Skandinaavias.

"Ring­rada" on jälle uute kalduvuste, uute vallutuste, samuti üllatustega plaat. Kaugeltki ei ole "Ringraja" materjal samaväärne kannapööre nagu aastal 1996 ilmunud "Psychikosmos", kui Röövel Ööbik jättis kitarrimuusika sinnapaika ning hakkas huligaanse joonega house-muusikat tegema ja bänd imestas, miks kõik imestavad nende jaoks nii üliloomuliku arengu - elektroonilise tantsumuusikani jõudmise asjus, kuid siin-seal on "Ring­rada" juba kulme tukslema pannud. Autotune! Disko! Mahe saksofon! Ja stopp, kerige tagasi! - kas see koht seal ei olnud nagu ehe trance? 

Need detailid on indipuritaanideni juba jõudnud ja mõningast hämmastust esile kutsunud seetõttu, et varem ei ole enne Ööbiku albumi ilmumist nii palju lugusid ette välja lastud. "Thulelohe" esmaettekanne toimus presidendi korraldatud pidulikul aastapäevaaktusel Jõhvis kontserdimajas ja see ilmus seejärel Ekspressi singlina. Autotjuunitud "Let's Do Your Hair" oli kuulajate ees suve algul - kui Raadio2 indisaate kuulajad hääletasid, kas plaadile läheb elektroonilisem või kitarrilisem versioon sest palast. Tänaseks on mõned nädalad ilma teinud promosinglike "Päike Maa (erostratos)" / "Kid's Stuff Rokk". Esimene nimetatuist on suureplaaniline nõtke disko. Teine on süntesaatorite ja külalisvokalisti Lotte Jürjendali lauluga särtsuvamaks löödud lugu eelmiselt albumilt ("Supersymmetry", 2005), millele Veiko Õunpuu ja Jan-Erik Nõgisto poolt valmistatud video ronis just MTV Balti Top-20 esimesele positsioonile.

Ja need detailid on mõistagi vaid detailid. Üldisemalt iseloomustades jaguneb "Ring­rada" kaheks. Ühes osas atmo­sfäärilised, hõljuvad, hinge ­paitavad, kuid lohutud kaunidused, justkui ­balearic, aga süngemas ja arktilises toonis. Teises osas siplev rock'n'roll, tuttav juba eelmise plaadi pealt, kuid nigisevate ja nägisevate napakate süntesaatori­saundidega ning sootuks mitmekülgsemalt produtseeritud. Need osad võivad ka omavahel kokku saada. Ning kõige selle seest pumpab ja pritsib välja korralikku gläm-rock'i buugivuugit. 

Mitmendat aastat ja teist albumit töötab Röövel Ööbik koosseisus Sten ­Šeripov kitarril, Allan Hmelnitski basskitarril, Raul Saaremets trummidel ning Tõnu Pedaru mikrofoni taga. Esimesed kolm ajavad kuskil omi asju. Areenile räägib uue albumi sisust ja ehmatustest Pedaru. On selge, et "Ringrada" on tema jaoks kirglikult tehtud album. Kogu intervjuu vältel vingerdab ja kõigub ta toolil, tirib end aeg-ajalt juustest, purskab ootamatult naerma, kasutab teinekord sõnade asemel käeviipeid ja häälitsusi ning ohkab esimese küsimuse peale: "Oh, džiisus..." 

*

Kuidas sa ise uut albumit "Ring­rada" kirjeldaksid?

Oh, džiisus... 

Kui võrrelda eelmise plaadiga, kus me tahtsime suhteliselt naturaalset, vahetut rock'i saundi, siis seekord me naturaalsusele eriti ei mõelnud. Ta on rohkem selline stuudiotöö. 

Alguses mõtlesin "Automotosport" nimeks panna, aga siis tuli kuidagi see "Ring­rada", mis annab palju erinevaid tähendusi. Ja mulle meeldib, kui võtad sõna ning sellega hakkab plaks-plaks erinevaid tähendusi ette lööma. Umbes nii, kui paned otsingumootorisse mõne sõna ja sealt tuleb vhiiuh-­vhiiuuh hästi palju võimalusi. Automotosport oli liiga ühemõtteline. Ring­rada on ühelt poolt mingi võidu peale asi, teiselt poolt selline teistest mööda sõitmine, ning samal ajal on ta ka tsükliline värk, kogu aeg kordab ennast. Ja ka hääldus - Ring­rada, nagu ringraada, ja Leningrad, ja nii edasi.

Kuulasin just uut Rammsteini ning jube hästi on neil see tervik kokku pandud. Meie plaadi puhul ma ei tea, kui hästi tervik on õnnestunud, ei ole ka selle pilguga kuulanud. 

Mulle üldse tundub, et tänapäeval on albumite tegemine anakronism. Piisab sellest, kui teed loo või lood valmis, annad kohe välja ja nii ongi. Iseasi, kui sul on mingisugune kontseptsioon, kus sa tahad tervikut ja asja tervikus hoida. Meie tervikus ei ole ma kindel, aga see ei olnud ka primaarne asi. Lihtsalt lood on ilusti albumi formaati lükatud. 

"Ring­raja" lugude vahel on üsna palju sarnasusi. Jätkuvalt eklektiline, nagu meil alati, aga võib-olla meeleoludelt ja ka sõnade poolest on lugudes piisavalt omavahelisi sarnasusi, et ei pea põdema. Produktsiooni osas ka vast.

Miks te singli-bändiks hakkamise idee juures siis siiski albumi tegite?

Ma arvan, et see on inerts. Praegu, ikkagi, ka veel tavaks. Tehakse küll, jah, singlite presentatsioone ja asju, aga - no lõpuks ei ole see singlivärk mingisugune revolutsioon, mille pärast tuleks võidelda! Eks see kõik tuleb ise. 

Alguses mõtlesime ka, et peaks eestikeelse albumi eraldi välja andma. Varem on mind pisut häirinud, kui plaat on eri keeltes. Samas ei ole see jällegi mingi asi, mis peaks ma ei tea mis kuradi probleeme tekitama. Iseenesest mulle meeldib, kui plaat on ühes keeles. Samas - mis see teine keel on? Üks on eesti keel, aga teine keel - mingi rahvusvaheline?

Mhm, uuel plaadil on kaks eestikeelset lugu.

Tõesti! Suur edasiminek! Eelmisel plaadil oli üks eestikeelne laul. 

Ma võtan keelt lihtsalt kui ühte instrumenti. Ja seeläbi, on ta siis ühes keeles või teises keeles, suurt vahet ei ole. Ega ma ei kirjuta ju mingit english poetry't ka sinna. Sõnad on lihtsalt kokku kuhjatud märgid ja tehtud neist aatomipomm. Sellistest pisikestest asjadest. Ikkagi, kui sa miski asja valmis teed, sa ju loodad, et ta mõjuks nagu pomm. Oma erinevate lainetega ja nii edasi, vallutab kogu maailma või hävitab või teeb siis midagi uueks. 

Sul ei ole mõtet teha plaati, kui sa ei taha, et see mõjuks. Ma võin kodus niisama, või üksi jalutades, endamisi (teeb suuga keerulisi rütme) mõelda asju välja, aga kui sa siiski stuudios vaeva näed, siis loomulikult soovid, et see kommunikeeruks. Jõuaks kuhugi kohale. 

Eesti keel tuleb sul siiski vaevaliselt. Eelmise plaadi eestikeelne lugu koosnes üksnes häälitsustest, uusi eestikeelseid laule laulad aktsendiga. 

Jõle naljakas, et kõik ütlevad aktsendiga. Ma ise ei pea seda üldse aktsendiks. 

Mõtlesin küll, et mis kuradi asi see, kurat, on, ja asi on vist selles, et eesti keel on eestlaste jaoks nii püha asi. Et ta on ainuke asi, millel kõik põhineb. Vundament. Territooriumist ma ei räägi, territooriumi peetakse iseenesestmõistetavaks. Aga keel on nii haavatav asi. Ja kui sa seal midagi teed, paned miski emotsionaalse laengu sisse, ning kui mingid asjad ei ole ortodokssed, siis on kohe miski jama. 

Laulus "Thulelohe" oleks nagu ikka kuulda, et...

Teeb Smilersit (naerab). 

... et laulja töökeel oleks nagu inglise keel, aga antud juhul laulab ühe eestikeelse.

See, jah, otseselt taotluslik see ei olnud. Kukkus niimoodi välja. Ma tean, jah, et "rrrõahuus ja rrrrõaevus" (ehk "rahus ja raevus" - aut.), aga kõik, kes seda aktsendiks peavad, nad tegelikult liialdavad. Muidugi, midagi seal ju on, ma saan ise ka aru, et midagi on, aga so what!?! Mis see siis nüüd on? Meil on tõesti fašistlik situatsioon keelega. Aga ma saan aru, ma saan aru. Palju eesti rahval üldse midagi olulist on? Peale keele nagu kultuuriliselt ei olegi midagi. Seetõttu - õige asja eest seisavad, tubli.

Ma ei ole mingi eesti keele õpetaja. Ja Röövel Ööbikus olen ma vaba. Tööl, mis mul on olnud, kas tellimustööd või raha teenimine kuskil meedias, seal on loomingu osa ja vabaduseaste nii väike. Aga siin olen vaba. Ma vabandama küll ei hakka eesti rahva ees selle ­pärast (naerab). Ning kontsertidel kõlab ta teinekord täiesti teistmoodi.

Meloodiad on kõik enamasti sinu kirjutatud.

Laulumeloodiad, jah. Eks see olegi üks asi, mis lugusid seob. Meloodiad ümisen ma tihti lausa sõltumatult sellest, millised on algsed harmooniad, põhjad.

Mõned viisid on varem kirjutatud, hoopis teiste loopõhjade tarvis. Need on siis ümber tõstetud. Popmuusika formaat on juba kord üsna sarnane, neid laulumeloodiaid saad tõsta, kuidas soovid, üksteise otsa, ümber ehitada, see ei ole probleem.

Ja sa kirjutad laule siis ümisedes?

Viimasel ajal vaid ümisen, jah. Vanasti sai kitarriga (mängib õhukitarri) tehtud. Praegu ei ole ma nii ammu kitarri mänginud, et ma äkki ei oskagi enam. Siis sai vahepeal mängitud sündi peal (mängib kohvikulaua peal õhusüntesaatorit), aga sellel on enamasti patakad tühjad ja ma ei viitsi seda välja võtta. Kõige lihtsam on tõesti, et kui liigud kuskil üksi ja lihtsalt ümised. 

Mul on tunne, et albumil on lainetava disko ja särtsaka rock'n'­roll'i sees ka hulk glam-rock'i.

Mhm. Stuudios istume põhiliselt kolmekesi - Sten, Raul, mina. Allan on natuke kõrval. Produktsioon ongi tänapäeval põhiline asi, kuidas üks lugu valmib. Sepikoda on ikka stuudios. 

Praegu, kui harjutasime lugusid kontserdi jaoks, tundus see mulle vanamoodi tegutsemisena. Et sa harjutad mingisuguseid lugusid läbi. Võib-olla oleks see plaadi tarvis ka ära kulunud, et siis tulevad uued mõtted. Isegi paremad. Aga üldiselt käib katsetamine ja valmistamine stuudios. 

Ja siis istuvad kolm meest stuudios ja miski hetk tunned, et siia oleks vaja sellist nätsakat! Plahh-plahh-plahh! Ja siis ütleb teine, et milleks siia seda kuradi matsu vaja on!?! Ja siis sa ütled, et seda matsu ON VAJA sinna juurde! 

Päris kakluseks ei ole, ausalt öeldes, läinud, kuid mõneti võib-olla vanu aegu meenutab. Vanasti, kui harjutasime, siis vahel ikka toolid lendasid. Eks nüüd oleme juba vanemad inimesed. Ei ole nii hullu.

Mulle meeldib, et "Ringrajal" teete asju, mida teilt kohe kindlasti ei oodata - kasutate tänapäeva kõige sarjatumat vidinat autotune'i, siis see trance'i ar­peggio...

Täpselt, jah. Endal on ka esimene reaktsioon, et no way. Aga juba järgmine hetk saad aru, et see on ikka väga okei. Või kas või see kenny-g-lik saksofon selles loos, mis mõnede jaoks on kohe eriti kohutav lugu - "Päike Maa". Tõepoolest, need on mingid asjad, mida oled omal ajal vihanud, aga siis saad sellest nagu lihtsalt üle.

Siis kuulen siit-sealt, et see oleks nagu iroonia. Aga minu jaoks on see loomingu juures arusaamatu. Kui sa teed loomingut, siis sa oled vaba, ma ei taju, et siis peaks erilist irooniat näitama. See on lihtsalt asi, mis kõlab küll banaal­selt, aga ikkagi teed siiralt. 

Ma ei ütle, et kuskil üldse irooniat ei ole. See on normaalne, et asjadele on hinnang või kriitiline lähenemine, aga et tüübid teevad spetsiaalselt midagi iroonilist!?! Ma muidugi ei tea, mida need inimesed mõtlevad, kes irooniast räägivad... Ah, pole tähtsust!!

Autotune, träänsikoht - need on lõbusad. Selge see, et ise paljusid selliseid asju vabal ajal ei kuula, aga nad lihtsalt kõlavad mõnusasti. Tajud, et kosutavad sind. 

Vanasti oli selline hoiak - jõle ammu muidugi! -, et tuli tingimata hoiduda kõikidest klišeedest. Justkui leiutada tühjast mingeid uusi asju. Ma ei tea, noh - see, et sa klišeedega mängid, see on lõbu. Puhas lõbu. 

Ööbikule kosutus, Ööbiku publikule väljakutse?

Ma ei tea... Endale tundub see loomulik. Ei kujuta ette, tõesti - Kenny G või Candy Dulferi stiilis saksofonisoolo oleks minu jaoks veel mõned head pikad aastad tagasi olnud välistatud. Aga praegu: väga hea. Iga asi omal ajal. Hahahaa! Parem hiljem kui...

Just loo "Päike Maa" kohta on rada7 foorumis avaldatud arvamust, et see on lugu, kus Röövel Ööbik teeb seda, mille vastuhakuks te kunagi tööle hakkasite.

Mmmmhm. Mäletan, et sai kunagi 90ndate algul, või isegi juba 80ndate lõpul, öeldud, et tahame Röövel Ööbikuga teha poppi. Kuidas see lause meil täpselt oligi: "tappa pop ja ta siis zombi'na elustada". Kui sellest lähtuda, siis see ongi see, mida me teinud oleme. 

Tänapäeval on ju kõikvõimalikud zombi'd meinstriimtegelased. Need asjad, mis on meinstriim ja mis ei ole mein­striim, on tänaseks nii läbi põimunud, et olulised on vaid miskid nüansid ja paljuski on inimeste eelarvamustes kinni. Ning sellesse ei saa enam parata.

Nii et sa ei saa siis selle väitega nõustuda, et Ööbik on oma ideaalid reetnud?

See kõlab jõle hästi! See võiks nii olla. Hahahaa! Aga ma kardan, et see ei ole tõsi, muidugi. 

Kõik sellised suured asjad. Reetmine! Surm! Vabadus! Võimsad asjad. Kuigi jah, tänapäeval tunduvad ka need pisikesed, aga siiski vintsked vennikesed. 

Teatud tüüpi pateetika mingites asjades, mis kunagi võib-olla ei oleks läbi läinud, aga täna läheb. Eks mingisugune muutumine ikka toimub.

Ega aastal 1989 või 1993 ei oleks tõesti keegi osanud arvata, et Ööbik teeb kunagi suursuguse diskoloo, kus, tõepoolest, ka saksofon sees. Inimestele on Ööbik vist olnud midagi sellist, mis kaitses neid selle - saksofoni ja disko eest. Varjupaik.

Jah. Nende asjadega ongi täpselt nii, et ta on nagu sama, ja samas ta ei ole sama! That's it. 

Minu jaoks on olnud ka üllatuslikud momendid, kus inimene on täiesti kangestunud. Pettumusest. Õudusest. Kuidas selline magus lugu! Kuidas nii nõretav ja sentimentaalne asi! Aga minu jaoks on see hea. Ma pean seda lugu lihtsalt mingiks maailmalõpu või siis terroristi unenäoks. Ja kui loos ongi midagi magusat, siis sa ei tule ise selle pealegi. Sa oled selle loo sees, tead, mis sind selles liigutas. Kindlasti on oluline, kuidas eri inimestele väljapoole paistab, aga no sellepärast ei ole ma hakanud seal midagi maha või saksofoni imelikuks keerama.

Lugu on igas äärmuses võimalik tõlgendada. Üks on see, et seal ei ole midagi magusat. Ja teine variant on ka võimalik - et see on nii nõretav, magus, mesi. Mõlemad on võimalikud.

Eks siin ole paljus asi ka selles, et inimeste muusikamaitse on jäik, väga kindlate piiridega, mis on lubatud ja mis ei ole.

Jah, mul on tunne, et Eestis peetakse üldse mängulisust pahaks. Aga kui sa küsid inimese käest: aga, kurat, see on ju kunst? Siin on ju kõik võimalik! Kunstis tükeldatakse isegi hobuseid. Ja hea küll, võib-olla tõesti on hobuse tükeldamine arusaadavam, kui et mõni nii magus asi võib hoopis midagi muud olla. Eks ta ole jah... vajatakse selgemaid piire. 

Olen kuulnud, et sa räägid muudkui, et tahad väga avangardi teha, aga oled lasknud kõik imelikumad kohad lugudest välja pühkida. 

Hahahaa! Ei. Avangardi on enda jaoks jõle lahe teha. Aga ei, ei, ei! Kes sellist asja kuulata tahaks!?

Mõnes mõttes võiks ju teha eestikeelset muusikat ühe bändiga. Teise nimega bändiga teed avangardi. Siis kolmandaga äkki sellist bljuusi asja. Ja nii edasi. Võiks ju teha, päris lahe, aga Eestis vist väga ei innusta. Ruum on nii väike. Iseenda saab niisamagi ära lõbustatud. Ja aitab sellest komejandist küll. 

"Ring­rada" on siis selgelt popmuusika plaat?

Ma arvan, et need lood pidid suhteliselt ühes võtmes olema. Sinna ma ei oleks, jah, mingit jauramist kõrvale tahtnud. Niikuinii jäi nii palju materjali tegemata!

Mulle tundub miskipärast, et "Ring­rada" on teil üks kergemini tulnud plaate.

Mingis mõttes küll. Reaalselt tehti suhteliselt lühikese ajaga. Aga mingid demod jälle on üsna vanad. Mitmed vanemad asjad, mis tundusid head, jäid üldse kõrvale, neid ei hakanud arendamagi. Rääkimata nendest, mis koljus kolisevad.

Lugu "Sol Dat d'Or" oli juba aasta alguses enam-vähem valmis. Plaanisime, et paneme singliks. Aga siis tuli see aprilli performance kuldsõduriga. Oh... Tuli lugu ümber teha, ta ka kõlas alul teistmoodi. Aga esialgne pealkiri oli "Soldat d'Or", kuldsõdur, siis lõikasin esimese sõna pooleks ja tast sai väikeste grammatiliste apsudega "üleküllatud päike". Alles nüüd olin valmis seda edasi laskma.

Otseseid viiteid sellistele sotsiaalsetele ja poliitilistele momentidele ei tahaks kunagi läbi lasta. Soovin, et asi jääks teatud määral mängulisemaks ja mõistatuslikumaks. Kui keegi on sind kätte saanud, kinni püüdnud, siis peab tegema miski - phhhrrrr - pöörde, et põgeneda. Samal ajal pead sa siiski säilitama mingisuguse atraktiivsuse. Et ta hakkaks sind ikka taga ajama. Kui liiga kaugele eest ära jooksed, siis ta ütleb, et aah! Neid tüüpe ei saa kätte enam. Ei ole mõtet. Ja endal on ka huvitavam, kui keegi taga ajab. 

Netiavarustest on ka kuulda ette­heidet, et Röövel Ööbik on liiga vana.

Ageism. Hahahaa! No see küll mind ei puuduta. Kusjuures, väga tahaks olla vana, aga ei õnnestu, raisk. Vaatame. Vaatame-vaatame seda asja. 

Milline on teie uut plaati tutvustavate kontsertide kava?

Peaaegu vist kõik uue plaadi lood mängime ette. Ja siis vanu ka. Need tulevad jube pikad kontserdid. Meil ei olegi nii pikki kontserte olnud. Varem olid kontserdid 40 minutit pikad, see peaks vähemalt tund olema. Selles mõttes päris teistmoodi asi. Võtsime laivideks ka Tursa (bassist Tursk; tuntud ka kollektiividest Ans.Andur, Köök jt - aut.) kampa, et rütmi pool oleks väga kindel. Siis tunned end sel pealisehitusel ka kindlamalt. 

Selle aasta üks meeldejäävamaid esinemisi oli Ööbikul kindlasti Jõhvis, kui esinesite ametlikul vabariigi aastapäeva kontserdil. Mida sa sellest esinemisest oma autobiograafiasse kirjutaksid?

Oh issand jah. Meenus kunagine ülikooli juubeliga seotud võimlemispidu. Selline grandioosne ja suurejooneline asi oli planeeritud ja siis tuli käia nendes mingites trennides ja teha neid kuradi harjutusi. Džiisus, see oli midagi kohutavat. Ma ei tea, mis imenippidega ma endale selle vabastuse sain, aga ma pääsesin sellest.

Sellega oli samamoodi - viis või kuus korda tuli käia püüne peal kava läbi tegemas. Ja kui see õige viimane kord oli, päris esinemine, siis poole loo ajalt ei kuulnud ma enam midagi. Tagantjärele mõtlen, et kõige õigem oleks olnud võtta poos sisse ja vaadata niimoodi sügavusse (kissitab silmi sügavusse, sirutab käe järele)... Aga jah, siiski sai kuidagi edasi jauratud. Lõppkokkuvõttes oli siiski väga meeleolukas, pole midagi öelda.

Röövel Ööbik

  • Röövel Ööbik esitleb uut albumit kontserdiga 30. oktoobril Tartus klubis Plink Plonk. Ning 4. detsembril Tallinnas, Von Krahlis.
  • Album "Ring­rada" ilmub 6. novembril.
  • Neli värske heliplaadi lugu ("Kid's Stuff Rokk", "Päike Maa", "Chase and Catch", "From Here to Infinity") on kuulamiseks üleval bändi myspace'i küljel: myspace.com/rooveloobik.