AREENI KAANELUGU: Seitse kuud tööd, kümme päeva näitust
Aastaid “jõledaid pessimistlikke” teoseid loonud Marko Mäetamm räägib Kadri Karrole, miks on tema äsja kahes galeriis avatud näitus “üdini positiivne”.
Kunstnik Marko Mäetamme (47) esimesest isikunäitusest on möödas üle kahekümne aasta. Sellest ajast tänaseni on kunstnikul olnud arvukalt näitusi Eestis ja mujal. Aastatega on kogunenud auhindu, ainsa eestlasena on Mäetamm esindanud kaks korda Eestit Venezia biennaalil – 2003. aastal (John Smithina, koos Kaido Olega) ja aastal 2007 projektiga “Loser’s Paradise”. Ta on pikalt tegutsenud õppejõuna, olnud kaheksa aastat Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna dekaan. Sel nädalal avas Mäetamm näituse “Painting and waiting” Draakoni ja Hobusepea galeriides. Üle 13 aasta on see kunstniku esimene isikunäitus, kus väljas ainult maalid.
Näitus
“Lolliks oled läinud või?” sai Mäetamm kuulda inimestelt, kellele ta rääkis, et kavatseb ühe oma vana töö üle maalida. “I give everything to my friends. I always do” on kõnealuse töö nimi. Seda enam pole. Kaheteistkümnest paneelist koosnev 24 meetrit pikk ja 3 meetrit kõrge teos pääses publiku ette kaks korda, korra Tallinnas Rotermanni soolalaos, korra Pärnus Chaplini keskuses. “Ma ei olnud temaga ise üldse rahul, ta oli minu jaoks kuidagi mõttetult suur,” räägib kunstnik. Möödunud suvel käis Mäetamm jooksmas (“et mõtteid mõelda”) ja tekkis idee, et see töö tuleb üle maalida. “Mul oli eelmisel aastal lisaks ka õudne finantsiline madalseis. Mõtlesin siis, et seisab ju terve virn töid, nagu puuriit. Ja kuna siiamaani ei ole ei mul ega kellelgi teisel seda igapidi kohmakat tööd vaja läinud, siis mõtlesingi, et saan ju sellest eraldi töid teha.”
Mäetamme vana töö on saanud uuteks rõõmsates toonides koomiksiteks. Jah, ta jutustab endiselt lugusid. Kuid – kirveid seekord pähe ei lööda ja püssi pole kapist väljagi võetud.
