Steve Vanoni võib täiesti vabalt tulla lavale, võtta püksid maha, istuda poti peale, panna sigareti ette ja lugeda publikule ühe oma luuletustest. Näiteks 1980. aastatel kirjutatud teksti pealkirjaga “sittin on john, I realized”, mis räägib sellest, et kui inimesed kohtleksid teisi inimesi samasuguse õrnusega, nagu nad oma tagumikke pühivad, siis poleks ei sõdu ega nälga, vargaid ega mõrvu.

Põgusa tutvuse järel on ameerika kunstnik ja muusik Steve Vanoni jätnud mulle mulje, et tema teisi inimesi just sellise õrnusega kohtlebki. Särav ja heatujuline, vaba olekuga sõbralik mees, kes elab juba paar aastat Tallinnas Vana-Kalamaja tänaval asuvas kunstnike kommuunis. Ta tunneb pisut liialdades kõiki loomeinimesi (“Oh, he’s a good buddy of mine”) ja väga paljud kultuuriinimesed teavad ja tunnevad teda (“Steve on väga sõbralik dude,” kinnitab mu töökaaslane).

Steve on enamiku oma elust elanud USAs California osariigis. Pidanud seal galeriid ja juhatanud kunstikommuuni (“kind of an underground place”), teinud performance-kunsti ja maalinud, luuletanud, õpetanud kunsti arengupeetusega inimestele. Ta on esinenud lugematutel näitustel ja festivalidel üle kogu maailma Soomest Lõuna-Koreani. On osalenud oma sõprade tehtud filmides ja mänginud alates 10. eluaastast trompetit. Ta on põhjalikult tegelenud autsaiderite kunstiga, kogunud nende loomingut, kel pole akadeemilist haridust, teadmisi kunstiajaloost või sellest, mis on parasjagu kunstimaailmas moes.

…edasi lugemiseks logi sisse oma digilehe kontoga

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel