Taksojuht käänas ennast tagaistme poole, vaatas Jaanile pikalt otsa ja teatas siis: “See... on VÕIMATU!”

Jaan lõpetab doktorantuuri Max Plancki Instituudis Frankfurdis (MPI), aju-uuringute tippkeskuses. Ent pärast seitsmeaastast äraolekut kolis abikaasa juurde Tallinna.

Tema tööks on piiritleda teadvuse neuronaalseid korrelaate: pisimaid võimalikke ajuprotsesside kogumeid, mis seotud millegi teadvustamisega. Jaani enese peas tegi Ekspress esimeses lähenduses kindlaks järgmised korrelaadid.

1.
Veel 1970ndail vaevlesid teadvuse olemusega peamiselt filosoofid. Nüüdseks osatakse meie meelepilte ajuprotsesside kaudu mõjutada ja välja lugeda, tähendab: ilmselt pannakse teadvus kokku ajus. Ent kuidas tekib neist füüsikalis-keemilistest protsessidest tunne olla “keegi”? See on bioloogia, mille tippajakiri Science nimetas üheks praeguse teaduse suurtest vastuseta küsimustest.

Jaan püüab teadvuskogemusi – neidsamu neuronaalseid korrelaate – eristada neile eelnevatest ja järgnevatest ajuprotsessidest. Eestis töötab ta TÜ rahvusvaheliselt hinnatud teadvuseuurija Talis Bachmanni laboris, kellega pooleks kirjutas raamatu “Tähelepanu ja teadvus”. Käsikirja valmides oli Jaan kõigest 22 aastat vana.

Bachmann ütleb, et Jaani tööd annavad juba praegu välja “väga korraliku ülikooli õppejõu taseme”. Ja Wolf Singer, Jaani juhendaja MPIs ning ajuteaduse maailmanimi, paigutaks ta Euroopa noorte teadlaste hulgas “selgelt tipmise 10% sekka”.

2.
“Ajuteaduses on võib-olla liiga kaua olnud kirjeldav faas,” arvab Jaan. Aju ühes kuupmillimeetris on 100 000 neuronit, miljard sünapsi. Bioloogia, mille mõistmine nõuab aina keerulisemat matemaatikat. Sestap otsib Jaan nüüd puutepunkte TÜ arvutiteadlastega.

“Frankfurdis sai panna ahvikestele ajju elektroode ja teha katseid. Eestis on inimesi, kellega võiks üritada luua matemaatilist teooriat ajuprotsesside kohta,” arutleb ta. “Pean oma rõhuasetusi ümber mõtlema. Aga kindlasti saab siin teha midagi olulist.”

3.
Esimesel ülikooliaastal elas Jaan teistest kaugel. Läks üksi koju – ja lihtsalt luges teadusartikleid. Järjepanu, igasuguseid, õhtust õhtusse.

“Alles hiljem taipasin, et teised nii ei tee,” räägib ta. “Kui tahad tipp olla, pead lugema nii palju kui võimalik. Ei mõtle teadvusest 20 või 40, vaid võib-olla ka 80 tundi nädalas. Tuhandeid tunde...”

4.
Jaanile on öeldud, et karjääri mõttes on Eestisse tulek rumal samm. Aga prestiiži nimel teadust teha ta ei taha.

“MPI soovituskirjaga saaks edasi minna ükskõik kuhu, tõesti,” mõtiskleb Jaan. “Aga... Eesti on Eesti.”

Eelkõige tahaks Jaan kaasa aidata sellele, et siinsed noored temast kaugemale jõuaksid.

“Minu ajal käis MPIst läbi seitse eestlast, ja seal aina küsiti: jumal küll, kas te olete kõik nii targad?” räägib Jaan. “Eesti gümnaasiumist võib jõuda maailma parimate noorte teadlaste sekka. Mul on sellesse siiras usk.”

5.
Teadvuse olemuse tabamine aitaks arstidel optimeerida üldnarkoosi või meil mõista, kas loomadele või robotitele on maailm subjektiivne. Jaan ise mõistab tänu uurimistööle hoopis sügavamalt, et inimesed ongi erinevad. Aju on püsivas muutumises, ja kahte samasugust aju ei ole.

“Loeme netikommentaare ja ei saa aru, kuidas küll niimoodi on võimalik mõelda...” mõtiskleb ta. “Aga me tõepoolest tajumegi sama olukorda erinevalt. Meie maailmapilt ongi meie aju. See on midagi väga fundamentaalset.”

Jaan Aru (28)Tegevusala: teadvuse- ja ajuteadus

Senine tipptegu: oma seniste saavutuste mitte liiga kõrgelt hindamine

Eesmärk 2013: leida võimalikult suur teadusprobleem, millele hammas võiks peale hakata järgmise viie aasta jooksul

Veeb: https://teadvus.wordpress.comAreeni tulevikutäht 2013Jätke, palun, need nimed meelde: Artti Aigro, Jaan Aru, Stella Kalkun, Paul Kuimet, Robert Laursoo, Kristjan Maruste, Hans-Otto Ojaste, Helena Pruuli, Erik Põllumaa, Liina-Mai Püüa, Mari-Liis Rebane, Tuul Sepp, Tuuli Trei, Anu-Laura Tuttelberg, Kristina Viin. Areen usub, et nad täidavad meie tulevikku tihedalt ja sisukalt.