Arhitektuuripoliitiline vandenõu
Iidse käibetõe – ehitustegevus peegeldab kõige kujukamalt majanduslikke võimalusi ja kultuuritaset – võib äsjatoimunud arhitektuuripoliitika seminari valguses sõnastada ka nii: arhitektuuri tase peegeldab kõige kujukamalt tulemusi, mida on saavutatud riikliku ja eratasandi klientide harimisel.
Loomulikult pole arhitektuuriharidus arhitektuuripoliitika kõige määravam komponent, kuid nagu elus saab kõik alguse kasvatusest, kehtib see ka suhtumise kujunemisel ehitatud keskkonda.
Selline kannatlik ja süstemaatiline harimistegevus on toimunud viimase viieteistkümne aasta jooksul kogu Euroopas, eriti Hollandis, Soomes ja Prantsusmaal.
Hollandi arhitektuuripoliitikud kasutavad terminit “arhitektuurikliima” . Mingil hetkel saadakse rohkem aru, et midagi on vaja muuta. Veel kaheksakümnendatel ei leidnud ka Hollandis elamise kvaliteedi probleemid veel nii laialdast käsitlust; arusaamine, et nende küsimustega mittetegelemine kalliks maksma läheb, saabus just eelmisel aastakümnel.
Kas Eesti on ka nüüdseks sellisele uuele mentaalsele tasandile? Kas algatusgrupp, kes 1999. aastal kultuuriministeeriumi uksest sisse trügis ning kelle tubliks saavutuseks võib pidada Stenbocki majas Siim Kallase nappi eelnõuallkirja: “Kiita heaks Kultuuriministeeriumi poolt ettevalmistatud Eesti Vabariigi arhitektuuripoliitika”, lähtus vaid lääneriikide eeskujudest või hoiavad arhitektid tõesti kätt ühiskonna arengu pulsil?
Poliitikute silmis on arhitektuuripoliitika siiani võõras mure ja vaevalt keegi neist selle termini või memorandumi taga enda vastutust tunnetab. Ehk ei tunnetata seda ka erialaringkondades. Arhitektuurimuuseumi direktriss Karin Hallas-Murula ironiseeris pärast seda, kui kultuurkapital pidas algatust Eesti Vabariigi arhitektuuripoliitika baasdokumendi väljatöötamisel aastapreemia vääriliseks, järgmiselt (Sirp, 7.01.03): “…naljakas on tõesti, et kunsti ja muusikakorüfeede loominguga võrdsustatakse üsna tavapärane ja rutiinne välismaa eeskujude najal kompileeritud dokument ning seda teeb professionaalseid kunste toetama kutsutud kultuurkapital ise.”
Kuigi arhitektide omalaadset demiurgi hoiakut – nagu tunneks arhitekt ainsana, mis toimub ehitatud keskkonnas ja isegi ühiskonnas ja oskab tulevikku ette näha – teiste alade esindajad ehk ei aktsepteeri, oli näiteks kaheksakümnendatel aastatel professionaalne vastutus, kohustuste tunnetamine, tegutsemine võimaliku ja võimatu piirimail ja kompromissidele mitteminemine arhitektkonna seas märksa suurem kui mujal. Arhitektuur oli 20 aasta eest kõige poliitilisem valdkond ning näib, et selleks on ta saamas ka praeguses ajaloosituatsioonis (ehkki arhitektid on kapitalismiperioodil omandanud märkimisväärse kompromissivalmiduse).
Et ühiskonnas toimuvad näiliselt kaootilised protsessid projitseeruvad arhitektuuri, näitab ilmekalt kunstis toimuv – sotsiaalne temaatika, urbanistlikus keskkonnas toimuvate dünaamiliste protsesside alternatiivne kaardistamine, interdistsiplinaarsus on üha enam tungimas kunstiprojektidesse.
Tänases Eestis on nii arhitektuur (Tallinna südalinnas toimuv), haridus (jaburate ideede vahel tõmblemine) kui ka poliitika (täielik usaldusekaotus) nutmapanevalt õnnetu kombinatsioon. Mida ja kuhu ehitada, otsustavad turumajanduses loomulikult turujõud. Ühest küljest on justkui raha kohutavalt palju – vaadates vohavat kinnisvaraäri ja ehitustegevust; teisest küljest lootusetult ja armetult vähe – selleks et vähegi esteetilistele ja sotsiaalsetele väärtustele orienteeruda.
Viimast orientatsiooni ei tekigi, kui selle taga pole poliitilist tahet. Arhitektide unistuseks on, et Eesti võiks olla poliitikute hulgas niipalju arusaajaid, et see poliitiline tahe sealt võrsuda saaks. Soomes 1998 vastuvõetud arhitektuuripoliitika programmi eest seisis tollane peaminister Paavo Lipponen isiklikust huvist arhitektuuri vastu. Taanis on peaministri juures tipparhitektidest ja -mõtlejatest koosnev nõunike grupp ainult urbanismiküsimustega tegelemiseks.
Tallinna seminaril esitas Pekka Korpinen oma ettekandes kaasaegse arhitektuuri ja soome arhitektide “geneetilise koodi” seoseid – tõestades, et Helsingi aselinnapea on vähemalt võimeline vastu võtma infot ümbritsevast maailmast. Soomes on loodud kohalike arhitektuurikeskuste võrgustik, asutatud arhitektuurile spetsialiseerunud laste kunstikoolid, kus maast-madalast tutvutakse ehituskunstiga teoorias ja praktikas (puusepatöö, makettide tegemine); Soome Arhitektide Assotsatsioon on koostanud arhitektuuri õppematerjalid gümnaasiumile. Hollandi riigiarhitekti vanemnõunik rääkis arhitektuuripoliitika kombineerimisest kultuuriajalooga ning vajadusest rõhutada arhitektuuri kultuurilist mõõdet inimese jaoks. Püütakse genereerida uusi ideid ja lahendusi, selle peale kulutatakse aega ja raha.
Ilmnes, et kõigis riikides on ühiseid muresid: probleeme on erinevate ministeeriumide vahelises suhtluses; ka pole kohalike omavalitsuste tasandini jõudnud kvaliteedinõudlikkuse tagamine. Kõik saabki alguse kohalikust tasandist. Omavalitsused hoiavad asja koos projektides, mis vajavad tegevuse koordineerimist (Hollandi näitena: kuidas kujundada üha inetumaks müratõkete ja liiklusmärkide rägaks muutunud maanteedevõrku arhitektuuri, infrastruktuuri ja maastiku meeldivaks kombinatsiooniks või kuidas kohandada 19. sajandist pärit lüüside-kanalite-kindlustuste ajaloolisi maastikke uutele funktsioonidele).
Poliitikute, samuti riikliku ja eratasandi klientide harimine pole kerge ülesanne.
Panna kokku riik, kohalikud omavalitsused, , arhitektid.Suunata koostööle keskkonna-, majandus-, teede- ja side-, sise-, kultuuri-, põllumajandus-, haridus-, sotsiaal- ja rahandusministeeriumi, omavalitsusasutused, erainvestorid, avalikkus ning arhitektid. Kunstiakadeemia professor Mart Kalm käis välja mõtte kohustuslikust arhitektuuripoliitika seminarist enne käesoleva aasta sügist...kõigile kohalike omavalitsustevolikogude liikmekandidaatidele – et enne valimisi saaks kogu see 15-20 000-liikmeline seltskond teada, milline on nende vastutusala sellises sfääris nagu seda on ehitatud keskkond – Eesti rahvusliku rikkuse oluline osa.
Mida tahate rahvaesindajana ära teha arhitektuuripoliitika alal?
Imre Sooäär, Riigikogu liige (Res Publica)
Oleme avatud Euroopale. Eesti vajab ja väärib paremini korrastatud arhitektuuripoliitikat. Soovin igal juhul aktiivselt kaasa mõelda, kui kultuurikomisjon selle teema Riigikogu saali toob. Mul pole küll arhitektuurialast eriharidust, aga pean heast arhitektuurist väga lugu ja suhtun sellesse suure respektiga.
Esiteks peaks Eesti Vabariik julgemalt oma arhitektuuripoliitikat kujundama. Seni on see jäänud peamiselt erialaliitude ja kunstiakadeemia eestvedada. Paljudes omavalitsustes näiteks puudub oma arhitekt. Selle tulemusena on hakanud Eesti valdades ja ka mõnes väikelinnas kerkima ehituslikud monstrumid, mis kohalikku kultuurikonteksti ei sobi ja laastavad nii eesti arhitektuuripilti tervikuna, kui ka potentsiaalseid miljööväärtuslikke alasid.
Eesti Mõisate Ühenduse juhatuse liikmena valmistab mulle eriti suurt muret mõisaarhitektuuri temaatika. Muinsuskaitseametnikud, kellel tihti ei ole piisavat arhitektuuri või sisekujunduse alast ettevalmistust taksitavad oma tegevusega mõisate taastamist, takerdudes kinnisideedesse. Arhitektuur on aga muutuv ja arenev kunst, mida ei saa lukustada ühte kindlasse ajastusse. See on dünaamika, millesse tuleb suhtuda austusega ning samal ajal arvestada ka tänapäeva funktsioonide ja majandusliku jätkusuutlikkusega.
Mulle imponeerivad väga Mart Kalmu hinnangud Eesti arhitektuurimaastikule ja ma loodan väga, et poliitikud saavad siin tuge asjatundjatelt pädeva arhitektuuripoliitika väljatöötamisel. Eesti ei paista maailma mastaabis kahjuks eriti silma arhitektuurilise julgusega. Meil ei leia naljalt maailmakuulsaid arhitektuuripärle nagu näiteks Frank Gehry tantsivad majad Prahas. Selle seisundi muutmiseks peavad nii poliitikud, kui ka erialaspetsialistid tihedat koostööd tegema. Arhitektuur on kindlasti midagi sellist, millega meie väike riik võiks nii Euroopas, kui ka kogu maailmas silma paista, kui me seda kõik ühiselt soovime. Selleks peame laskma oma arhitektidel pliiatsid jõulisemalt liikuda ja korrastama Eesti arhitektuuripoliitikat. Kindlasti tuleks läbi vaadata ka ehitus- ja planeerimisseadused, et vaba arhitektuuriloomet mitte liigselt bürokraatiaga kammitseda.
Elmar Lepp, Pärnu volikogu liige (Reformierakond):
“Pärnu linnas on see probleem, et siia on lastud muinsuskaitse ja teiste ametkondade loal palju plekk-kaste kerkida. Volikogu abil võiks linna ikka tulla rohkem siia sobivat kaasaegset arhitektuuri. Tähtis pole ju arendajate erakondlik kuuluvus. Iga maja peaks olema isikupärane. Ei tohiks olla ainsaks kriteeriumiks kõrgus, et kõik, mis üle viie korruse, on kole. Vaadakem kasvõi Dubaid, kus palju omanäolist arhitektuuri.”
