Täna tuli väga kurb teade, et surnud on kirjanik ja meie endine kolleeg Vahur Afanasjev. Vahur töötas aastatel 2012 - 2013 Ekspressi kultuurilisas Areen kirjandustoimetajana.
Toimetuse sügav kaastunne Vahuri lähedastele.
Lugu aastast 2018, kui Krister pärast Vahuri menuromaani "Serafima ja Bogdan" ilmumist tal Peipsiveerel külas käis.
Kirjanike Liidu romaanivõistluse esikoht! Kultuurkapitali aastapreemia! Võtikvere raamatuküla kirjanduspreemia! Nobel!
Romaaniga „Serafima ja Bogdan“ suure läbimurde teinud Vahur Afanasjev on mu endine kolleeg ja tõtt-öelda ei tea ma isegi nüüd – silmad magamata ööst krillis, Areeni ahastav toimetaja loo laekumist ootamas, trükitähtaeg lähenemas otsekui tsunamilaine –, mismoodi temast täpselt kirjutama peaks. Kuid võib-olla juba tean: ajakirjanikke eristab kirjanikest see, et ajakirjanikel pole mitte kunagi AEGA, Afanasjev aga aja leidis – tahtis esialgu „Serafima ja Bogdani“ valmis saada 2015. aastaks, kuid, jumal temaga, küpses tekstike aastakest kaks kauem. Ning leidis ka koha, salapärase Peipsiveere, kus igas vanausuliste tares mõni „aja jooksul peaaegu mustaks tõmbunud ikoonike“ ning rohelised sibulapealsed suve lõpuks vööni vohavad. Terve elu olen ma Peipsi äärde minna tahtnud, kuid seda külastust ka edasi lükanud, võib-olla salamisi suisa kartnud. Peipsi serv tundub ju Tallinnast vaadates kandina, kus linnainimene võib saada puugi või laiussi. Või mõlemat.
