Tuletan nüüd üleeilset meelde. Olin kokku leppinud kohtumise Ülemiste keskuse tegevjuhiga. See oli meie teine kohtumine, millelt ootasin paremal juhul ehk juba ka konkreetset pakkumist. Ülemiste ülemus oli jätnud oma puuriva pilgu ja ootamatute küsimustega kuidagi kavala mulje. Kuid mulle see pigem isegi meeldis. Õige töökogemus mul puudus, olin ju äsja majanduskoolis turunduse lõpetanud. Selge see, et kui minusugusele kollanokale nii vastutusrikast tööd pakkuda, siis pidi mul olema mingi omadus, millega kogenumaid konkurente üle trumbata. Lootsin, et see on loovus.

Tulin jalgrattaga, sõites rahulikult, et vältida higistamist. Kokkusaamine oli määratud kella kümneks. Kohale jõudsin mõned minutid varem. Lukustasin ratta ja suundusin keskusse aega parajaks tegema. Külastajaid veel polnud, kuid poed kõik juba särasid, nagu virvatulukestega kaunistatud püünised. Jalutasin niisama, millelegi otseselt mõtlemata, isegi plakateid ei viitsinud väga uurida, kuigi tegevjuht oli eelmisel korral neile pidevalt tähelepanu juhtinud.