Tänavune Köler Prize antakse välja laupäeval,  26. mail.

Linnud
Ma võin joosta, ujuda, roomata, hüpata, aga vaat lennata ma ei suuda. Seepärast on vahva vaadata neid, kes sellega hakkama saavad. Kevad on selleks eriti sobiv aeg. Kõiksugu sulelisi tüüpe laekub iga päevaga aina juurde. Mõni aeg tagasi juhtusin salaja pealt nägema tiigis kümblevat punarinda. Eks ta oli just pikalt reisilt saabunud ja värskendas nüüd ennast, roosa ja rõõmus.

Teater
Üle tüki aja väljusin teatrist mõnusalt noogutades. Paavo Piigi “Keti lõpp” muutis kõleda, masinliku burgerisöökla kuidagi haavatavaks ja luuleliseks. Ja koos sellega ka kogu ruttava, nii toitu kui suhteid ahnelt sisse ahmiva kiirmaailma. Pärdi harras kohaleilmumine lõpustseenis jättis oma jälje. Märkasin, et nii mõnelgi teatrikülastajal kulus tükk aega, enne kui meenus telefon pärast aplausi sisse lülitada.

Kross
Pärast Melchiori krimkasid võtsin ette Krossi “Kolme katku vahel”. Koos Waltari, Fowlesi ja Celine’i raamatutega kuulub see teos nende väheste hulka, mille seitsesada kuni tuhat lehekülge kipub liiga ruttu otsa saama. Viimase saja juures võtan hoo maha, lõpupeatükki loen nagu laps aabitsat, viimast lehekülge veerin tähthaaval ja häälega vähemalt kaks korda järjest. Aga venita palju tahad, head asjad saavad samamoodi otsa nagu halvadki.

Mustamäe
Minu kunagine kodukant Mustamäe on hakanud aina enam inspiratsiooni pakkuma. Kõige parem on võtta jalgratas ja kenal päikesepaistelisel päeval see läbi kammida. 65 000 inimest, ei ühtegi kirikut, kalmistut ega kino. Aga elama peab.