“Tristan ja Isolde”
Muusikaline juht ja
dirigent Arvo Volmer, lavastaja Neeme Kuningas, kunstnik Ervin
Õunapuu. Esietendus rahvusooperis Estonia 17. mail.
“Tristan ja Isolde”, Richard Wagneri muusikaliselt kõige
raskemaid, uuenduslikumaid ja psühhedeelsemaid oopereid (esmalavastus
1865), jõudis paari nädala eest Estonias esietenduseni justkui
märkamatult. Ajakirjandus ei pööranud pikemat aega kestnud
ettevalmistustöödele suuremat tähelepanu, ei ilmunud pikemaid
usutlusi lavastuse staaridega ning lavastaja Neeme Kuninga kavatsusi press ei
vaevunud tutvustama. Tunnistan ausalt, et ootused jäid – lavastaja
varasema loomingu põhjal – kui mitte skeptiliseks, siis
ebamääraseks kindlasti. Kuid üldjoontes intelligentse
lähenemise ja traditsioonilise dramaturgiaga “Tristani ja
Isolde” esietendust 17. mail võib kindlasti lugeda
kordaläinud lavastuseks, mille õnnestumises mängisid esimest
viiulit oma osasse kongeniaalselt sobiv saksa sopran Irmgard Vilsmaier
Isoldena, metsosopran Helen Lokuta Brangänena, bass Priit Volmer kuningas
Markena ja Estonia orkester Arvo Volmeri juhtimisel.
Ma ei hakka
peatuma Wagneri ooperimuusika uuenduslikel omadustel, sellest on juba piisavalt
kirjutatud. Ütlen vaid tunnustavalt, et Estonia orkester suutis auga
Wagneri “lõputu meloodia” mängimisega toime tulla.
Kolleeg Alvar Loog märkis oma arvustuses (Postimees, 19. mai)
õigesti, et oma iseloomu ja kompositsiooni poolest sobiks “Tristan
ja Isolde” väga hästi ka kontsertettekandeks. Samas ei
välista see märkus, et kahe armastaja ülevat lugu ei saaks laval
esitada märksa dünaamilisemalt ja elavamalt kui praegu. Kuid Kuningas
on eelistanud aeglast, passiivset ning tseremoniaalset lavalist liikumist,
mis iseäranis pikas teises vaatuses mõjub uinutavalt. Laval ei
toimu midagi, kogu etendust läbiv poolhämar valgusrežii on aga
asjaarmastajalik ega toeta peaaegu kusagil ooperi emotsionaalseid
kõrghetki, meeleolu ja tegevuspaikade muudatusi. Armetu
videoprojektsioon mõjub lihtsalt piinlikult. Aga nõrk valgustuse
kasutamine Estonia ooperilavastustes on juba habemega probleem
(“Wallenbergi” lavastus on erand).
Ervin Õunapuu
melanhoolse varjundiga (see on sünkroonis Kuninga algusest lõpuni
morbiidsust rõhutava režiiga) lavakujunduse sümbolistlik minimalism
jääb kujundeis (taevast langev mõõgatera fragment, paar
puud, haiglavoodid) aga mõnevõrra formaalseks ja universaalseks,
olles ilma vaevata ülekantav mitmele teisele Wagneri ooperile. Ehk siis
liiga palju abstraktsiooni, liiga vähe (koha)spetsiifilisust. Pigem
võinuks lavakujundusse sobida osutus lokaalsele kultuuriajaloole
– 14. sajandist pärinevale Tristani ja Isolde ülikaunile
puureljeefile Tallinna raekoja raepingi leenil. Harilikud
tänapäevased kostüümid toovad kiredraama justkui
tänapäeva, lisamata lavastuse visuaaliasse siiski midagi erilist.
Isoldena debüteerinud Irmgard Vilsmaier on noor sümpaatne
diiva, kelle osalahendus nii laulja kui näitlejana pakub täielikku
naudingut. Tema varjunditerohke hääl, rollis seesolemise veenvus,
miimika väljenduslikkus ja lavaline imposantsus moodustavad kokku sellise
terviku, missugust Wagneri-lauljat pole Eesti lavad vähemalt viimasel
veerandsajandil küll näinud.
Täiesti uut vokaalset
kvaliteeti demonstreeris Helen Lokuta ümmardaja Brangänena –
kes vaidleb nüüd vastu, nagu ei tuleks Mozarti-Rossini laulja
Wagneriga toime, kui tal on õige tehniline alus ja vastavad
hääleomadused? Priit Volmeri kuningas Markes aimdus kohati “T
uhkatriinu” Alidorot, kuid mitte häirival määral.
Näib, et stoilise rahuga elutargad romantilised nn isarollid hakkavad
kujunema Volmeri ampluaaks.
Tristanina astus üles soome tenor
Heikki Siukola.