Arvo Pärt “Symphony No.4”
Eelmise sümfoonia kirjutas Pärt 1971. Ma ei tea, kas tegelikult peaks üldse uskuma sümfoonia kui žanri ülimuslikkusse. Ma ei tea, kas peaks üldse mõtlema sellele, et sümfoonia on korraga pühendatud nii Los Angelese linnale kui vangis istuvale vene oligarhile Mihhail Hodorkovskile. Ehk see pole siiski kuulaja jaoks oluline, pigem on need autori pidepunktid.
Aga see on üks võimas töö küll. Efektne salvestus Los Angelese filharmoonikuilt Esa-Pekka Salose juhatusel. Siin on olemas see, mida Pärti kuulates parimail hetkedel tunned, selline läbipaistvuse või alastuse tunne. Nagu röntgenivõte, näed asju, mis on muidu kuskil peidus või naha all. Nii palju tehakse muusikat, mis püüab olla ilus või vaimulik või mis veel, aga vähestel juhtudel hakkad seda kuulates tundma midagi enamat. Siin tunned. Muusika tuleb sulle vahel liigagi lähedale, kuigi sa ehk päriselt ikkagi ei tea, mida ta sulle öelda püüab.
Sümfoonia on üldmeeleolult üsna nukker, pikad aeglased keelpillikäigud, üksikud löökpillid ja kellalöögid, samas plaadimängijat proovile panev dünaamika, imevaiksed kohad ja pausid ja siis jälle forte fortissimo.
Lootusetuse ilu – või just nimelt uue lootuse sünd? Mulle seostub see plaat miskipärast preester Vello Salo järelsõnaga Johannese ilmutusraamatu äsjasele uustõlkele, kus ta selgitab, et see apokalüptiline õudusjutt oli tegelikult mõeldud hoopis kaaskannatajate lohutamiseks. Et hirmsate aegade järel tuleb tõesti midagi ilusat. Pealtnäha sileda pinna all on varjus tegeliku elu õud ja teravus, paratamatus ja samas arusaamine, et ikka peab edasi tegutsema, vähemalt mina tahan seda tööd nii tõlgendada.
*
Boonusena kaasasolev Tõnu Kaljuste ja Filharmoonia kammerkoori
“Kanon Pokajaneni” best-of annab uue kõrvaltvaate Pärdi
vist pikimale teosele, see on natuke popmaailma moodi pehmendav ja tutvustav
lähenemine, aga ikkagi hea. 9