Bob Dylani hääl
Vaese mehe Berliinis, Tartus sattusin istuma ja ootama sõpra alt Põlvast. “Oot,” ütles ta telefonis, “viin naise haiglasse ja asun kohe teele.” Ei, tegemist polnud sünnitusega — ta naine lihtsalt töötab haiglas. Lokaalis Nälg mängis taustaks Bob Dylan. Kuulasin ja avastasin uuesti: kuradi ilus luule. Jah, just sellist Eestit ma tahtsingi. Kahjuks pidin õhtul Eestist tagasi Tallinnasse sõitma.

Üks tumedam formaat
Ma ei karda ämblikke. Isegi musisuised, kraba-kraba-kaheksa-käpseid poliitikuid mitte. Igal õhtul asetan kolm sinist nõudepesuharja üksteise kukile ja pühitsen nad väikeseks riigivapiks. Lugege ja vaadake: Kalev Kesküla “Kogutud luuletused”, Ivar Saki “Tüpograafia ülevaatlik ajalugu”, Matthias ­Johann Eiseni “Eesti mütoloogia”, Asko Künnapi “Mälestused”.

Eesti Rahva Muuseum
Riigid ja nende valitsejad on tõusnud, aga üks on tõsi — Eesti Rahva Muuseumi eesti rahval endiselt ei ole. Jah, ka mina olen sama meelt — sitta sest eesti elavast kultuurist ja selle ajalikest lakeidest — eesti surnud kultuuri suur betoonist sarkofaag tuleb nüüd viimaks valmis valada ja Emajõe luhta matta. Samas paar kunstiakadeemiat sinna-tänna ei tohiks segada.

Liikmeist lagunev erakond
Sürrealistid oskasid lugu pidada elajarümpadest, lagunevast lihast ja porilaste madalast lennust. Suurte kunstnike väikese ja vaga järgijana naudin vaadet Keskerakonna pooltühja boršipurki, kus hallituslaigud on kasvanud mulksuvateks seen-furunkuliteks, mille kohal ei tihka tiirelda isegi äädikakärbsed. Vaadake neid värve, kuulake asjaosaliste huupi seletavaid suid!