Suured sõnad, suured meloodiad, kuhjaga magusat melodramaatilist nukrust - need on komponendid, millest on üsna sageli tehtud väga head pop-šedöövrid. Sellised, millel on mingi vastik salanõks sulle naha vahele pugemiseks. Või noh, vähemalt mulle, kes ma oma nõrkushetkedel ei suuda ära põlata mõnd (objektiivselt vaadatuna) üsnagi imalat lugu.

Jah, aga "Black Swanil" seda nõksu ei ole. Ei leia nad neid õigeid akorde, mis paneks sind oma vääritut hinge nende jalge ette heitma. Näib, nagu oleks inimesed alla andnud. Ma ei usu, et kui Athlete'i kutid kunagi noorte poistena kusagil keldriurkas hakkasid bändi tegema ja oma näpuotsad kitarri õppides veriseks mängisid, unistasid nad sellest, et ühel päeval kõlavad nad nagu kuradima Gary Barlow. Tehke või tina, aga ei usu. Vaevalt et Gary Barlow isegi uskus või lootis, et ta selline välja kukub. Igatahes tõsi on see, et kui pudel veini mu sees teeb ettepaneku eleegilise popi saatel vesistada, siis võtan ma YouTube'ist ette selle C-tähega bändi või vana Radioheadi, aga mitte Athlete'i. 4