Arumäe memuaarid on kirjutatud lähedastele lootuseta avaldamisele. Ometi on teos kirjanduslikus mõttes suurepärane, viimistletud keeles ja vaieldamatu vormitundega proosa. Ja samas tohutult detailitäpne, nägelik. Tal on fantastiline inimeste ja olukordade mälu, olgu tegu siis keskmise mulgi talu eluoluga, koolikeskkonnaga või siberi vangilaagrite argipäevaga, kaaskannatajate ereda portreteerimisega, õudustäratava suretamise kirjeldamisega, ellujäämise paradoksidega. Intrigeerimisse suhtub vaoshoitud valuga (kui mitte öelda "vaga vihaga"). Tähtsaim on, et kogu ta elutunnetus ja -hinnang põhineb uskliku ellusuhtumisel, mis välistab formaalsuse, sattumata konflikti argisega. Lähedane usuinimesele, ei tohiks ta tekitada võõrastust ka paadunuimas ateistis.

Viimase aja memuaride hulgast valides soovitan lugemiseks "ahelat": Mait Metsanurga "Mälestused", Arumäe eepos ja Heino Kiige järk-järgult valmivad memuaariköited – nad pärinevad eri ajajärkude talupojakeskkonnast (millel leidub kokkupuutepunkte), neist on saanud haritlaskonna märgatavad esindajad. Huvitav on võrrelda ateist Metsanurka pastor Arumäega, neil oli kunagi koguni eetiline vastasseis seoses Metsanurga preemiaromaaniga "Ümera jõel".