Autoga hobuseid otsimas
Pealtnäha on meid eesootavat atraktsiooni väga lihtne kirjeldada. Mäletan, kuidas Justini vanemad möödunud suvel reisi plaanides ütlesid: "Seal elavad amishid! Need on usklikud inimesed, kes kannavad kõik ühtemoodi tumedaid riideid ega kasuta elektrit!"
Olen hoolega kodutööd teinud, vaadanud dokumentaalfilmi amishitest. Nad on endistelt Šveitsi aladelt tulnud usulahk, kes pärit samast reformatsiooni perioodist, kui Martin Luther oma tegusid tegi. Kirikukäärimise ajal lõid amishid oma kogukonna. Põhiteesideks sai neile lihtsus ja vabatahtlikkus. Kirikuhoonet kui sellist pole vaja, sest Piiblis on öeldud: jumal on alati teie hulgas, kui te kokku saate ja jumala nime armastusega suhu võtate. Ning nii nad saavadki tänase päevani kokku üksteise juures suurtes maakodudes ja laulavad koos – oma raamatute järgi, mis on järjepidevalt kasutuses olnud alates 15. sajandist.
Teiseks, kiriku liikmeks ei võeta mitte väeteid lapsi, vaid ainult täiskasvanuid, kes on maailma asjad läbi tunnetanud ja avaldavad usku astumiseks vaba tahet.
See kõik kõlab igatahes väga sümpaatselt! Pole ime, et katoliku kirik kartis usulahu populaarsuse kasvu ja olevat seda mitmel moel taga kiusanud... Seepärast grupp omal ajal Ameerikasse ümber koliski.
Pennsylvania südame poole sõites läheb maastik aina rohelisemaks – vähemaks jääb bensiinijaamu, parklaid ja ostukeskuseid, selle asemel näeb maisipõldusid, isegi paksu metsa. Ja tõeliselt lohutav on näha, et ka Ameerikas on vabas looduses karjamaal kepsutavaid lambaid!
"Kahju, et meil Long Islandil seda eriti pole," õhkab Justini ema.
"Vaadake! Siin nad on!" hõikab järsku elevil Justini isa. Oleme jõudnud ristmikule ja tõepoolest! Autoridade vahel seisab hobune, kaarikus istumas kaks musta kuue ja habemega meest. Nad räägivad midagi omavahel, elavad enda elu ega tee välja, et neid ümbritsevatest autodest uudishimulikult põrnitsetakse.
Kui ära pöörame, hakkavad silma uutmoodi majad. Enam ei ole tüüpilisi ameerikalikke kaunistuselemente – kirevat postkasti, eesaia istumisterrassi, vaalakujulist tuulelippu või kassikujulist welcome-silti... Selle asemel on lihtsa sirge joonega majakastid. Mitmel pool hakkab silma pikkade ritvade ja nööride otsas kuivav pesu. Siin elavadki amishid.
"Ka Eestis kuivatab enamik inimesi pesu nööri peal," ütlen ma Justini emale.
Ta mõtleb hetke. Mu meelest on tema sees kaks poolust: üks on tüüpiline tarbija ja teine on romantik, kellele meeldivad vanaaegsed asjad. Ta ei hakkagi mult küsima (nagu ta mult fööni kohta on küsinud), et kas pesukuivatusmasinaid pole siis poes müügil. Ütleb hoopis: "Jah, mina panen ka vahel puhta märja särgi maja taha kuivama. Sellele tuleb ikka hoopis teine lõhn!"
Mina omakorda ei hakka küsima, et miks ta siis kasutab elektrilist pesukuivatit, arvestades, kui suur ja privaatne tagaaed tal on – pesunöörid saaks kusagile nurka nii sättida, et ei märkakski... Mainin aga tõsiasja, mida olen märganud: "Muide, kuivatites kuluvad riided palju rutem viledaks."
"See on tõsi," sekkub Justin eesistmelt. "Kui me Eestis elasime ja pesu õhu käes kuivatasime, siis pidasid kõik mu riided vastu, mitte ühelegi ei kulunud auke sisse, kujutad ette!"
Ei mäletagi, kuidas see arutelu meil täpselt lõppeb. Jääb ilmselt niisamuti õhku, ilma otsest tüli kiskumata, aga taas kord välja joonistades ilmeka tõsiasja: ma tulen teistsugusest maailmast kui nemad, olles ise justkui omamoodi amish.
Pajatan, elevil olles, oma lapsepõlvemälestusi, saades inspiratsiooni teeäärsetest farmidest. "Kõik suved rohisime põllul peete!" ja "Ma oskan ka heina teha, kas te ikka teate, et loomad söövad kuivatatud kollast heina talvel?" Selgus, et teadsid. Vahel nad ikka üllatavad mind oma teistsuguse maailmaga, näiteks ei teadnud Justin kord Eestis, kuidas pullil ja lehmal vahet tehakse või missugused näevad välja kartulipealsed.
"Aeg on hakata aklimatiseeruma!" teatab Justini isa ja sujuvalt avaneb nupule vajutamise peale auto katuseaken. Hetke pärast on tulemus käes: justkui äsja leili visatud saunas, hing kinni... Oleme ju sisemaal, veekogudest kaugel, palavus tundub veel mitu korda hullem kui New Yorgis.
Läheneme meie järgmisele ööbimispaigale – see on linnake nimega Intercourse, teisisõnu "suguühe". Nagu peagi näeme, müüakse poodides selle nimega naljatlevaid särke ja muud pudipadi (I love Intercourse on neist kõige leebem). Ka olevat see linn Guinnessi rekordite raamatus oma teedesiltide varguse poolest.
Tegelikult tähendab intercourse vanas inglise keeles ka erisuunaliste teede ühtumist.
Linnale nime andnud ristmikul foori taga oodates näeme uut kaarikut – ohje hoiab valge tanu ja põllega pikas tumesinises kleidis naine ning tagaistmelt paistab trobikond lapsi, tüdrukutel peas tanud ja poistel õlgkübarad. Vaatepilt on armsalt romantiline, mõistan, mida turistid siitkandist otsivad...
Aga kahju on sellest sulava asfaldi sees tammuvast hobusest. Kuidas neil kopsud vastu peavad, maanteed mõõtes aina värskelt õhku paisatud autode heitgaaside sees? Katsun ette kujutada, kui palav ja asfaldi järgi haisev neil seal kaarikus võib olla. Meenub Justini isa ütlus: "See pidi küll masohhist olema, kes neil elektri ja autod ära keelas, kuidas nad küll tänase ilmaga ilma konditsioneerideta sõita saavad! Ma ei keelaks oma suurimale vaenlasele ka täna autot!"
Aga, mõtlen ma, kui amishid saaks samamoodi hobusega teed mööda pidevalt edasi liikuda, nagu nad vanasti tegid – nagu me vanasti kõik tegime –, poleks neil midagi nii palav. Siis saaksid nad endale ju tuule sisse.
Olin varem filmi vaadates teada saanud, et amishite jaoks on suurimaks püüdluseks vabaneda oma ego ja varaga uhkustamisest. Just sellepärast kannavad nad tumedaid riideid, kus pole ei taskuid ega nööpe. "Sest sinna taskuserva saad sa sättida mingi asja ja näidata teistele – vaata, mis mul on ja sul ei ole! See ei sobi..." seletas üks mees filmis.
Nii olen minagi spetsiaalselt võtnud reisile kaasa mustast õhukesest riidest pika seeliku ja pluusi – et laseks õhku läbi, aga poleks liiga uhkeldav, näitaks amishitele, et ma respekteerin nende maailmavaadet.
Kujutluspildis lähen ma nende riietega jalutama kusagile keskkonda, kus enamik on amishid – nii nagu ma moslemimaid külastades olen rahva hulka minnes valinud siivsad riided ja kaetud pea.
Aga selgub, et siin linnakeses pole mul küll kedagi, kellele oma riietusega respekti avaldada. Nähes ümberringi sebivat papagoivärvides turistide massi, vahetan ka mina hotellitoas kesta, tõmban suvalise värvilise päevituskleidi selga. "Nüüd ei hakatagi sind amishite pähe pildistama!" teeb Justini isa nalja.
Ja läheme patseerima. Isegi müügiputkades kaubitsevad väidetavalt amishite tehtud asjadega tavalised ameeriklased. Seda silti "amish made" kohtab igal pool, küll moosipoes, küll lapitekkide või mööbli müügikohas. Asjad on südant soojendavad. Kusagil pole mingit plastmassi, seeasemel on käsitsi õmmeldud nukud, puust voolitud mänguvankrid. "Kas pole siin euroopalik?" ütleb Justini ema. "Sulle meeldib, eks ole?"
Justini isa ostab amish made limonaadi – käsitsi pressitud sidrunitest suhkru ja veega segatud jooki. Selline jook on Ameerikas suviti väga levinud, aga olen seda siiani saanud ainult supermarketist ostetud kontsentraadi põhjal. Maitsevahe on tohutu – isetehtu on niivõrd palju parem!
Ma ei kujuta ette, mida siin vabrikutes tehakse, aga enamik supermarketi toitusid on mu meelest siin teistsuguse maitsega kui "õige toit". Kahtlustan, et need salajased imelikud toidulisandid ongi siinse rahva paksukstegemisel suured süüdlased.
Ja üheks süüdlaseks rahva rasvumisel on kindlasti seesama suvine konditsioneeri kultuur, nendin ma tõika, silmitsedes meie seltskonna higiseid palgeid ja kuulates Justini ema naljaga pooleks kaeblemist: "Ma higistan nagu siga! Ma tahan hotellituppa tagasi ja duši alla! Minu maksimumdoos on pool tundi seda ilma!" Nii see on, paljukest see keskealine keskklassi ameeriklane ikka palavas õhus on. Aga siin higistaks ta natuke oma rasvakihti vähemaks ning kuumus piiraks ka söögiisu...
Linna keskväljakulon aedikutes siinsed paljupildistatud superstaarid – lambad talledega, kaks siga ja eesel.
Kui teen läbi aediku lambatallele pai ja Marta sirutab oma käe välja, et mind järgida, hüppab Justini isa lähemale. "Nad võivad hammustada! Ja neil võivad olla pisikud!"
Tal on õigus – aiale on tõepoolest pandud selleteemalised hoiatavad kirjad. Need on ilmselt võimalike kohtujuhtumite ärahoidmiseks; nii nagu on Marta lemmikmänguasjadel kirjas, et last ei tohi nendega üksi jätta ja et need on alla 3 eluaastat keelatud – kui midagi juhtub, ei saaks ma neid kohtusse kaevata.
Nojah, ei ole ma oma maalapse elu jooksul veel kordagi näinud hammustavat lammast. Aga ei hakka vaidlema. Tegelikult mulle meeldivad mu ämm ja äi ning üritan nendega hästi läbi saada. Kas ma ikka seda olen maininud, kui ehtameerikalikult helded nad on? Meie ei maksnud Justiniga kogu selle reisi eest mitte sentigi ja lisaks kõigele muule ostab Justini ema meile suurest moosipoest tosinat eri sorti džemme. Mooside kokkusegamisel on amishid olnud tõeliselt andekad. Poes saab kõike ka mekkida, küpsist kõrvale võtta, ja lõpuks veereme sealt minema, kõhud täis ja näod moosivaraste moodi rahulolevad. Minu lemmikuks sai magustuline jalapenjo pipra džemm, segatud maheda kreemjuustuga. Justini lemmik olevat juba aastaid kaneelimaitseline kõrvitsavõie, ta isale meeldis mingi sinepiga tehtud segu ja emale magus porgandidžemm. Marta aga tundub armastavat lasteklassikat – kirsimoosi.
Poe ees platsil mängib bänd suurte kõhtudega mustanahalisi blues’imehi, kelle ainuke seos amishitega on nende õlgkübarad – amishimeeste tüüpiline peakate. Et turistid saaks kah proovida maatööd, on teise poe ette pandud plastlehm ja kummist nisad, kust tuleb valge värviga segatud vett.
Rahvamassist ängistatuna avaldan ma arvamust, et võiks minna taas "maale". Veel kord tahaksin libiseda tagasi lapsepõlvemälestustesse ja näha midagi, mis on päris, mitte suveniir.
"Jah, lähme amishitest programmi vaatama!" toetab Justini ema.
Sõidame läbi uskumatult haleda piirkonna, kus on suure maantee ääres (varem olevat see olnud külavahetee) kõrvuti amishite talupidamine ja hiiglaslik ostukeskus. Ja siis kaks teist poodi nimedega Dollar tree ja Amish stuff, nende järel veel üks õnnetu, justkui ära eksinud farm...
Siis oleme kohal kultuurikeskuses. Justini isa ja Justin teatavad aga mõlemad, et nemad jäävad autosse, sest tahavad tukastada.
Sumisev automootor ja tiksuv bensiinimeeter jäävad mind vägagi häirima, kui me Justini emaga tunnikeseks slaidiprogrammi vaatama läheme.
Programm on ilus, tekitades minus ängistust: miks mina niimoodi ei ela nagu nemad? Tundub, et amishite elu on nagu tõeline paradiis. Midagi on nendes hipilikku. Töid tehakse talgute korras, jumalale lauldakse kooris, õhtuti käiakse üksteisel külas, ei ole telekat, mis inimeste vahele tuleb... Filmis räägivad ka noored, kes on amishite kogukonnas üles kasvanud, siis käinud maailma vaatamas ja tagasi tulnud, sest tunnevad siin end õnnelikumana. "Jumalale lähedal," nagu nad ütlevad.
Kuna maa on siinkandis üha kallimaks läinud, kolivad noored amishite pered sageli kaugemale, teistesse osariikidesse. Amishite kogukonnad on klassikaliselt olnud lisaks Pennsylvaniale Ohios ja Indianas, aga nüüd näiteks ka Illinoisis, Missouris ja Kentuckys.
Paljud kolivad Pennsylvaniast minema ka seetõttu, et siin olevat elu liiga "rahutu", nagu nad ütlevad. Mõeldes muidugi turiste.
"Ükskord ma kõndisin mööda teed, vastu sõitis auto, aken keriti alla ja küsiti: vabandage, kas te olete päris amish?" rääkis üks mees filmis loo. "Ma siis ütlesin, et ei, mina olen järele tehtud; päris mehed on selle tänava lõpus!"
Pärast kino sõidame külavaheteed mööda. Nii, nagu kuivav pesu meenutab oma tagasihoidlikus sini-must-valges värvigammas eesti lippu, tuletab maastik taas meelde mu lapsepõlve. Mõtlen, kuidas me isaga koos käisime lehma lüpsmas ja kuidas ma sel ajal, umbes 14aastaselt, plaanisin suurena hakata talupidajaks. Elu läks küll natuke teistmoodi, aga see sisemine rahu ja mõnutunne on mul meeles. Investeerimispankuri laps ei saa kogeda seda farmerilapse tunnet, mismoodi isaga koos tööle minna.
Nii sõidame ringi tasases tempos, autoaknad alla keeratud. Hobuste ja lehmade juures peame auto kinni, nii et Marta saab neid rohkem uudistada.
Miski on siin siiski teistmoodi kui mu lapsepõlvemaal, ja ma ei mõtle mitte ainult seda, et igal pool lokkab kõrge mais. Võtab aega, enne kui taipan: muidugi, siin tee kõrval polegi elektriposte! Paljudes majades paistab vesi sellegipoolest olevat: voolav oja keerutab seadeldist, mis majja vett pumpab. Kasutusel on ka õlilambid – sellest valgusest on küllalt, et mõnusaid ühisõhtuid veeta.
Tahaks tegelikult hirmsasti peatuda ja mõnda neist majapidamistest sisse minna. Ja öelda neile: terve Ameerika tuleks teie juurde õppustele saata! Kui saaks natukenegi teie elustiiliga ülejäänuid nakatada, saaksime koos ökoloogilise katastroofi edasi lükata!
Aga saan isegi aru, et praeguses olukorras poleks amishitega pikem suhtlemine võimalik, Justini vanemad kipuvad õhtusöögile. Küll ma siia kunagi tagasi tulen.
"Lõpetuseks kuulame, kuidas mais kasvab!" teatab Justini isa pidulikult.
See olla nende rituaal: iga kord, kui nad amishite juures käivad, suretavad nad korraks mootori välja.
Autoaknad sahisevad alla.
Mõlemal pool teed kohiseb kõrge maisipõld. Võitlen endas sooviga autouks lahti klõpsata ja koos Martaga põllu sisse joosta. Justin jookseks meile järele. Ja siis me jääksimegi igaveseks siia elama.
"Uhh!" ütleb Justini ema. "Aitab küll, siin läheb ilma konditsioneerita liiga lämbeks!"
Amishite suguvõsa elab üheskoos
Amisheid, keda teatakse ka kui "tasandikurahvast", leiab päris mitmest osariigist, kuid eelkõige elavad nad Ameerika kesk- ja idaosas. Rõivastuse kaks põhilist varianti on must või sinine – viimast lubatakse küll eri toonides, kuid mida tumedam, seda parem. Meestel on reeglina suur habe ja nad kannavad musta kaabut, naistel peab olema kogu aeg peas valge tanu ning üle põlve ulatuva kleidi peal ka valge põll. Lisaks omapärasele riietusele on nad alati väga tagasihoidlikud ja häbelikud ning ühte neist fotole püüda on tõeline kunst. Selle keelab ära juba nende usk, nii et kaamerat nähes keeravad nad kohe selja. Seetõttu puuduvad paljudes amishiteemalistes fotoraamatutes ka inimeste fotod – kujutatakse vaid neile tüüpilisi paiku ja esemeid, üliharva kellegi nägu.
Amishid järgivad siiani truult oma usu rangemaidki ettekirjutusi. Näiteks ei tohi nende kodudes olla elektrit ega telefoni. Viimane on mööndusena lubatud ainult ärides ja töökohtades ning sealgi rangelt ainult töö- ja hädaabikõnedeks. Tagasihoidlik rahvas tegeleb peamiselt maisi-, tubaka- ja sojaubade kasvatamisega või muude põllumajandusharudega, kusjuures hakkama saadakse enamasti oma pere jõududega. Amishite maal elavad kõik põlvkonnad üheskoos – kui pere liiga suureks paisub või pojad-tütred abielluvad, ehitatakse neile vanematekodust üle hoovi eraldi maja, mis peahoonega koridori kaudu ühendatakse. Nõnda pole ime, kui üks pere koosneb oma kolmekümnest elavast hingest. Paljudes kogukondades räägitakse kodudes omavahel saksa ja hollandi keelega sarnanevat dialekti, kuigi kõik nad oskavad loomulikult väga hästi ka inglise keelt.
Suurema äriga rahvas ei tegele – see ei ole Jumalale meelepärane ega ka vajalik. Nende religioon nõuab ise endaga hakkama saamist. Toidupoes käiakse ostmas vaid selliseid asju, mida ise kasvatada või toota ei ole võimalik, ning muuseas ei maksa nad ka riiklikku tervisekindlustust – ehk siis arstiabi eest. Kui keegi peaks tõesti keerulist arstiabi või kallimat operatsiooni vajama, kogub kogukond selle summa ise kokku ning tasub enda sekka kuulunu arved. Väiksemate protseduuridega saadakse ise hakkama ning paljud naised sünnitavad veel nüüdki ämmaemanda abiga kodus. Just nagu vanasti.
Haridust on amishitel oma usule vastavalt lubatud saada vaid 8 klassi. Tavalistes koolides on amishi lastel raske, sest isegi seal peavad nad alati kombekalt käituma, tanu ja põlle kandma ning teatud reeglitest kinni pidama. Kuna nad suurima tõenäosusega pere kõrval vanemate põldudel tööle hakkavad, ei mängi suurem haridus neile ka eriti olulist rolli.
Amishid on uhked oma eluviisi üle. Ise kiidavad nad oma peretraditsioone – kuna kodus ei ole segavat televiisorit ega raadiot, suheldakse üksteisega väga palju. Perekonnas on arvukalt lapsi ning neil on koos lõbus, nad asuvad küll varakult peret kodutöödes abistama, kuid kõikjal näeb majade kõrval kiikesid, nikerdatud puumänguasju, redeleid ja kaltsunukke. Telefoni puudumine on hoidnud elus üksteise juurest tiheda läbiastumise kombe – ainus viis uudiseid vahetada on naabri juurest läbi hüpata, mis teeb kogukonna oluliselt ühtsemaks. Selles mõttes on nende asulates käimine ka tõeliselt tore ja positiivne kogemus. Olgugi et vaiksed ja võõrastepelglikud, on nad alati naeratavad, sõbralikud, viisakad ja punapõsksed.
Maris Kurme
