Banaanivabariik Eesti
“Banaanivabariik” pole küll oskussõna, aga kasutust
leidis see nii Eesti kohta pärast taasiseseisvumist kui leiab siiani
paljude riikide kohta. Pakun, et banaanivabariigi üheks tunnuseks
võib pidada välise ning sisulise halenaljakat lahkuminekut.
Teistmoodi öelduna – imiteerimist. Näiteks demonstreeritakse
oma rikkust uhkete autodega, imiteerides “välismaa”
jõukat elustiili, samal ajal kui eluasemeks on tagasihoidlik
paneelkorter. Sellise pokazuhha põhjuseks võib pidada lihtsalt
edevust ja pealiskaudsust, aga jaoti ka alaväärsustunnet oma riigi
asukoha suhtes (Ida-Euroopa, Kesk-Ameerika, Aafrika) ning sellest tulenevat
vajadust oma täisväärtuslikkus tõestada (mitte
postkoloniaalne, vaid iseseisev). Kenya, kus mul on õnnestunud kaks
korda pikemalt viibida, vabanes inglaste valitsuse alt kakskümmend aastat
varem kui Eesti nõukogude omast, riikide suurus ja rahvaarv ning
kõik muud näitajad on kardinaalselt erinevad, kuid mõningaid
paralleele võib kahe riigi vahele tõmmata, tõdedes, et
banaanlus on Eestis küll vähenenud, kuid mitte täesti
kadunud.
Kenyas pealinna Nairobi rahvast täis tänavatel ei
näe ühtegi suitsetajat. Kehtiva seaduse järgi ootab avalikus
kohas suitsetajaid trahv ja kenyalased läidavad kohaliku suitsumargi
Sportsman korralikult alles baari jõudes. Samas on Nairobi tänavad
suistuvabadusest kaugel. Kõnniteed mattuvad iga paarikümne sekundi
tagant pigimusta tossu sisse, mida paiskavad möirates välja tuhanded
igalt poolt veidi mõlkis bussid ja mikrobussid. Tehniline ülevaatus
küll mõnevõrra toimib, kuid kui tahmakoguse
väljastamise järgi masinaid tänavalt ära korjama hakataks,
jääks praegu autodest kinnikiilunud Nairobi üsna vaikseks ja
jalakäijasõbralikuks linnaks.
Tervist veidi vähem,
aga igapäevaelu hoopis olulisemalt mõjutab varjatum näide.
Korruptsioon on Kenyas niivõrd tavaline ja levinud, et statistika
(loomulikult mitteriikliku) järgi on 80 protsenti kenyalastest pidanud
millegi kordaajamiseks ametnikele “füüri laskma”. Samas
on Nairobi tänavakoristajate – keda kuigi palju küll ei ole
– kollaste ürpide seljale kirjutatud corruption is evil ehk
korruptsioon on kurjast.
Neid näiteid võib
tõlgendada kui otsustajate soovi näidata, et riik, kus alles
eelmisel aastal tapeti võltsitud valimistulemuste tõttu puhkenud
rahutustes nii märatsejate kui ka politsei poolt üle tuhande inimese,
on siiski moraalselt vastutustundlik ja igati arvestatav.
Eesti
võiks ju olla rahul oma moraalse puhtusega, asudes maailma korruptsiooni
pingereas 27. kohal võrreldes Kenya 147. positsiooniga. Aga kas on
tegelikku põhjust? Rein Kilk kirjutas kuskil, et kõige
hullem ei ole Eesti sõbraliku ärimeeste-poliitikute eliitpere
omavahelise seljasügamise juures mitte fakt iseenesest, vaid see, kui
rahulikult ja külmalt sellesse suhtutakse. Business as usual. Ent kui
äris on tavaline, et reklaamifirma töötajad pidutsevad
telekanalite korraldatud peol või veiniajakirjanikud joovad veinifirma
raha eest, siis euroopalike moraalireeglite järgi peetakse rahva
võimu ja isiklikku hüve lahusolevateks. Vastupidise loomulikuks
pidamine meenutab ühe kenyalase üllatust, kui küsisin, miks
Nairobis prügikoristus ei toimi: “Sest Nairobi metropoli minister
(sic!) müüs loomulikult kõik prügiautod maha esimesel
päeval, kui ta ametisse sai!”
Rahulolu võiks ka
tekitada eestlaste uhkete autode lembuse tasakaalustumine võrreldes
taasiseseisvumisj&aum
l;rgsega. Kuid vaid üsna pisut. Endiselt näitab inimese
jõulisust ja enesekindlust ühesuunaline džiibistumine. Jätame
kõrvale seekord ilmselge, et see “vaid”
jalakäijaid-jalgrattureid ning elamisväärset
ökosüsteemi muserdab. Väikese postkoloniaalse banaanivabariigi
ühiskondlike normide turjal allavoolu hulpimine ei näita tugevust.
Seda näitab – vastupidi – suutlikkus nendest hoolimata endale
kindlaks jääda. Heaks näiteks võib lugeda intervjuud Erko
Valguga Uue Maailma Seltsist üle-eelmise Sirbi esikaanelt.
Banaanlik nõue asjadele hea väljanägemine anda on tekitanud
veel ühe kurioosse nähtuse: eestlaste soodumuse bürokraatlikke
reegleid täht-tähelt järgida ja reeglite sisu
teisejärguliseks jätta.
Silmatorkavad viimase aja
ilmingud on riigikogulaste palga langetamise ja nüüd emapalga
tõstmisega seotud segadus. Laiemat reegli-pokazuhha’t kirjeldab
antropoloog Aet Annist uuringus kogukondade arendamiseks mõeldud
euroraha jagamisest. Ametnikud, kes taotlusi hindasid, praakisid välja
“isiklikult teadaolevad “valed” inimesed”,
kahtlustatuna omakasupüüdlikes motiivides. Samas kinnitati
rahastajatele oma rangusega bürokraatiatähe täpset
jälgimist.
Ilmselt kannustab hindajaid soov ilmtingimata
näidata, et Ida-Euroopa klientalism on siit kaugel nagu Kenya. Kuid
nõnda peale jäänud ametnike kõhutundega saavutatud
j.o.k.k., mis vaiksemaid või ebamenukaid ühiskonnagruppe
jämedalt diskrimineerib, viib tegelikkusest kaugele hoopis programmi
sisulise eesmärgi.
Banaanivabariik ei tähenda ainult
klientalismi või kauboimoraali. See tähendab ka vajadust
näidata tegelikkusele vastupidist. Reeglikultus sobib hästi sisulise
segaduse varjamiseks. Ilmselt aga mida rohkem asjade sisule tähelepanu
pöörata, seda vähem on reegleid vaja.