Baroki sädelevad kevadised tuuled
Koorijuht ja kunstnik Erki Meister annab lüürilise tagasivaate äsjalõppenud muusikafestivalile.
XXI barokkmuusikafestival (kunstiline juht Andres Mustonen) 29. jaanuarist 6. veebruarini Tallinnas.
Kas pärleid sigade ette?
Sellesama väga rikkaliku kontserdielu juures napib kahjuks ikkamõnel suurepärasel kontserdil publikut. Kurb on ja natuke häbi ka, kuiItaalia Virtuoosid laval säravad ja pulbitsevad, kuid EstoniaKontserdisaal on pooltühi.
Muusika on elav organism, mille nautimiseks peab omama teatudfilosoofilist ja kultuurilist tausta. See on tohutu ladestuste kiht,millest saab end vaid kogemuse ning kaasaelamise kaudu läbi murda janõnda mõista ja nautida. Tundub, et muusikalist haritust tänapäevaEestis ikka veel napib.
Nimetus barokkmuusikafestival on läbi aastate olnud tinglik. Ikka onkontsertidel esitatud eri ajastute muusikat. Nii ka seekord, mil olivõimalik nautida esitusi vararenessansist kuni Gija Kantšeli 2009.aastal kirjutatud uudisteoseni.
Mustonen: traditsioonide kandja ja murdja.
Olen ikka arvanud, et Andres Mustoneni kontserdid tuleks tehakõigile algajatele rokkmuusikutele kohustuslikuks, et nad saaksidtemalt õppida laval säramist, emotsionaalsust, julgust, originaalsust,saali haaramise oskust ja soojust. Mustonen on kui mootor, kes veab kateised käima. Ta on traditsioonide murdja ja samas nende kandja.
Mustonen ei tunnista piire akadeemilises muusikas. Sellele viitab taoma originaalsete interpretatsioonidega, aga ka ekstravagantsetelavakostüümidega. Ta on öelnud, et musitseerib laval vaid sõprade jainimestega, keda väga hästi tunneb. Hortus Musicust on ta vedanudaastast 1972 ja barokkmuusikafestival toimub 21. aastat. Need on vägaväärikad traditsioonid, mida ta muudkui ülienergiliselt veab.
Vahellausa liiga energiliselt. Ta nagu tahaks kõik maailma kauni muusika iseja kohe ära esitada. See aga tekitab muusika viimistlemise jakvaliteedi probleeme. Võib eeldada, et siit tuleneb ka mõnedeesteeditsevate proffmuusikute halvustav suhtumine Mustoneni. Teda kasmõistetakse ja austatakse või ei mõisteta ja põlastatakse.
Tundub, et Mustonen on müstik, kes tänapäeva väga ei sobi. Tatoimetab justkui omas maailmas ja juhib energiaid, millest enamikulkorralikest muusikapalgatöölistest aimugi ei ole. Tema suhtlusringkondja tasand on kusagil mujal.
Muusikalised pärlid
Tänavune festival oli rikas muusikaliste pärlite poolest. Siin neist mõned.
Müstiline ja meditatiivne õhustik, mis tekkis Niguliste kirikus,kuulates kolmeteistkümne noore inglise laulja ääretult filigraanset jaülimalt viimistletud esitust. Tahtmatult tekkis küsimus, kuidas niinoored inimesed suudavad leida enda sees sedavõrd suurt rahu, etmõtestada vokaalselt ülinõudlikku renessanssmuusikat. Ometi nad leidsidja suutsid seda edastada ka kuulajatele. Stile Antico seisab tänapäevalkindlalt samal tasemel Inglise vanamuusika tippude The Sixteensi jaTallis Scholarsiga.
Kalle Randalu tahtmatult üha kõrgemale kerkivad suunurgad jakaasamängimist üritavad sõrmed, kui meie maestro kuulab Ramin BahramiBachi interpretatsioone.
Bahramist kiirgav energia, mis pani saali muusikaga koos hingama jamänglema. Rahulik ja samas võimas ning kiirgav. See vaevalt meeterkuuskümmend pikk, kongus ninaga Iraani noormees kasvas klaveri tagahiiglaseks, kes valitses oma instrumenti ja kuulajaid täielikult. Tategi seda ülima virtuoossuse ja talitsetud pulbitseva energia kaudu.
I Virtuosi Italiani paiskamas saali vürtsikat, sädelevat,emotsionaalset ja läbini “itaallaslikku” barokkmuusikat. See, kuidasüks maailma parimaid oboemängijaid Paolo Pollastri suutis ülikeerulistepassaažide vahel pilgutada silma ja naeratada peaaegu kõigile saalisviibivatele naisterahvastele, oli üks selle kontserdi lisanaudinguid.
Tipphetk
Barokkmuusikafestivali kulminatsiooniks ja kahtlemata suurimakselamuseks kujunes festivali lõppkontsert. Programmilise pealkirja“Dixit Dominus / Ja Ta ütles” alla mahtusid muusikaajaloo pärlidHändelilt, Vivaldilt, Mozartilt, Victorialt ja Kantšelilt. EsitajateksERSO ja Latvia segakoor, dirigendipuldis Andres Mustonen.
Gija Kantšeli uudisteos “Dixi” plahvatas otsekui ülivõimas helidelaviin, mis purustab kõik oma teel ja ähvardab Estonia Kontserdisaaliltkatuse viia. Sellele vastandumas taevaselt lihtne ja habras koorikõla,värelevad, vaevukuuldavad kõrged noodid harfilt ja metallofonilt. Teoson kirjutatud väga suurele ja tavatule esitajate koosseisule. Lavalemahtusid muuhulgas ka basskitarr ning akordion.
Kantšeli “Dixi” ettekannet võibki pidada selleaastase festivalitipphetkeks. Mustoneni “verevenna” teos on kahtlemata ülimaltsisenduslik ja kõlavärvide rohkuse poolest vaata et maailmarekordeidpüstitav. Märkimisväärne on ka asjaolu, et Eestis toimus teose teineEuroopa esiettekanne.
Muusikutest tahaks esile tõsta segakoor Latvia ääretult kompaktsetkõla ja hämmastavat professionaalsust väga erinevate ajastute muusikaesitamisel. Väga huvitav oli kahel järjestikusel kontserdil võrreldaneid Filharmoonia Kammerkooriga, kes esines koos Hortus Musicuselaiendatud koosseisuga eelneval päeval. Nii väga, kui ma kaeestlaslikult meie koorimuusika lipulaeva ei austa, pean seekord siiskiandma eelistuse lätlastele. Nende kõla oli vähem forsseeritud janüansirikkam.
