“Berlin Alexanderplatz” – inimlikkuse mõõdupuu
Alfred Döblin “Berliin, Alexanderplatz”
Tõlkinud Mati Sirkel. Tänapäev.
Punane raamat.
Tallinn, 2007. 496 lk.
“Inimesel pole midagi enamat kui
loomal” – see on vahepealkiri Alfred Döblini moodsa kirjanduse
tähtteoste hulka kuuluva romaani “Berliin, Alexanderplatz”
(1929) mahukas tekstis. Minu mälust kaevus selle lause peale
kohe välja 25 aasta tagune filmielamus.
Fassbinderi
“Berlin Alexanderplatz”, valminud Döblini romaani ainetel,
nähtud Soome TV vahendusel: tõeline vaimne mats. Küllap istus
minu tol ajal ägedas kujunemisfaasis olevale maitsele filmikeele ja ainese
rämedus, samaaegne intellektuaalsus, madala ja kõrge
põimumine, kohati eemaletõukav ja seda pingsamalt
huviäratav pildijada inimsuse võimalikkusest, selle piiridest.
Küllap tekitas Fassbinderi versioon Döblini suurteosest teadvuses ka
mingi baasvermingu saksa asjast, millest pole siiani lahti saanud.
Nüüd on siis film kinos ja raamat Mati Sirkeli
eestinduses ilmunud. Järelsõnas (mida allpool korduvalt refereerin)
vabandab ta, et seda saksa “Ulysseseks” (James Joyce’i moodsa
kirjanduse tähtromaan) peetud teost oli kohati võimatu
tõlkida: segu berliini kõnekeelest, lisaks saksa keel nii, nagu
juudid seda rääkisid. Ometi on meie ees nüüd ligi
viissada lehekülge kirjandusteksti, neile, kes originaali kunagi pusima ei
lähe.
Juudi päritolu saksa kirjaniku,
psühhiaatriharidusega Albert Döblini (1878–1957) romaan
Berliini elust 1920ndatel on olnud bestseller ning tõlgitud
mitmetesse keeltesse. Samas ettevaatust sõnast “bestseller”
vaimustumisel: Döblini tekst on romaanitehniliselt uuenduslik,
nõuab sisseelamist: kirjanik kasutab teadvuse voolu, tarbetekstide
montaaži, sisekõnet, perspektiivide ja aegade vaheldumist. Niisiis
kirjandus, mitte juturaamat. Stiililiselt annab Döblini tekst
väidetavalt edasi tollase suurlinna hektilist argipäeva (sks
hektisch, mida saab tõlkida kui “palavikuline”, kuid on
võõrsõnana tuumakam).
Lugu on lühidalt
järgmine: vanglast vabanenud tapja Franz Biberkopf naaseb Berliini, et
alustada uut elu, ja vaatamata headele kavatsustele saab temast varas ning
sutenöör. Loo taustal rullub lahti suurlinna tukslev argielu, pigem
alamkihi fookusest, geograafiliseks keskmeks idapoolse Berliini keskus
Alexanderplatz (kus nüüd kõrgub kunagise DDRi ajastu
sümbol teletorn). Döblinit on peetud moralistiks ja tema sõnum
võiks olla: väikese inimese inimväärne elu kiskjalikus
maailmas on keeruline ja üldjuhul neelab elukeeris inimese endasse.
Kirjanik ise põgenes 1933 pärast Riigipäeva
põlengut Saksamaalt Pariisi ja sealt edasi Ameerikasse. 1946
söandas ta naasta Saksamaale, kus ta hilisem looming paraku enam laia
tähelepanu ei äratanud. Günter Grass, kes peab end tema
õpilaseks, on Döblini hilisema retseptsiooni kohta öelnud:
“Edumeelsete vasakpoolsete jaoks oli ta liiga katoliiklik,
katoliiklastele liiga anarhistlik, moralistidele ei pakkunud lollikindlaid
teese, ööprogrammi jaoks liiga vähe elegantne, kooliraadio jaoks
liiga vulgaarne...”
Kuidas siis lühidalt kokku
võtta: kes oli Döblin kui kirjanik ja intellektuaal ja miks tema
mõtted peaksid meile täna huvi pakkuma? Kirjandussõbrale
läheb ta kui moodne klassika, muidugi. Inimloomusest huvitujale pakub
Döblini suurteos kindlasti äratundmis- ja
avastamisrõõmu. Berliini ja saksa fännil on selle
raamatuga aga oma a
si ajada.
Grass veel kord: “See Ida-Berliini perearst
tunnistas, et ta ei kuulu ei saksa ega juudi rahvusse; tema rahvus olevat
lapsed ja narrid. Nii et inimsõber ja fantast? Viljakas jampsija?
Aktiivne sotsiaaldemokraat... Sõnaküllane kunstipõlgur ja
Preisi Kunstide Akadeemia liige; emantsipeerunud juut ja kierkegaard’lik
katoliiklane...”
Arvatavasti on tänasele kärsitule
lugejale Döblini raamat paras kätte võtta pärast seda,
kui on mõned osad Fassbinderit vaadatud.
“Berlin Alexanderplatz” (1978–1980)
Režissöör Rainer Werner Fassbinder
Osades Günther Lamprecht, Gottfried John, Barbara Sukowa, Hanna Schygulla jpt.
Üle 15 tunni kestev 14osaline seriaal restaureeriti digitaalselt käesoleva aasta alguses, režissööri surma 25. aaastapäevaks.
Filmimaraton leiab aset Tartus Athena kinos 25.–28. septembril ja Tallinnas Sõpruse kinos 28.–30. septembril.
Ei Döblini suurromaan ega Fassbinderi samanimeline mammutfilm ole oma tähtsust tänaseni minetanud. Pigem vastupidi, seoses Saksamaa ajalooliste muudatuste ja Berliini staatuse teisenemisega on mõlemad teosed aktuaalsed.
“Berlin Alexanderplatz” väljendab Saksamaa ja sakslase identiteediotsinguid uues ja ootamatus tegelikkuses, kohaspetsiifilisi kõhklusi ja psühholoogilisi paineid, mida on esile kutsunud liiga tormilised ühiskondlikud muutused. Paralleelid tänapäevaga on kujukad: kui romaan ja seriaal fikseerivad moraalset, majanduslikku ja poliitilist ebakindlust Weimari Vabariigis pärast Saksa Keisririigi kokkuvarisemist, siis praegune Alexanderplatz demonstreerib reaalsuses arveteõiendamist DDRi füüsilise pärandiga.
Alexanderplatz ehk Alex oli 1920. aastatel vana Berliini süda, igaühele midagi pakkuva metropoli dünaamiline äri- ja meelelahutuskeskus, dekadentsete lõbustusasutuste koondumispaik. Sellest vanast väljakuansamblist säilis Teise maailmasõja järel vaid paar maja koos U- ja S-Bahni jaamadega. Ida-Berliin ehitas Alexi 1960.–70. aastatel üles stiilse modernistliku keskväljakuna, kus sotsialistlikku heaolu märgistas võimas kaubamaja koos välisturistidele mõeldud pilvelõhkujast hotelliga.
Kuid nüüd on enamik platsi hooneist kapitaalselt ümber ehitatud ja majade välisküljed euroremondiga ilmetuteks standardfassaadideks degradeeritud. Alexi DDRi esteetiline identiteet on täielikult kaduma läinud ja kurioossel kombel sümboliseerib nii platsile igiomast dekadentsust vaid 1980. aastate keskel avatud esimesi DDRi homobaare U-Bahni viadukti all!
Harry LiivrandAlexanderplatz täna
Ei Döblini suurromaan ega Fassbinderi samanimeline mammutfilm ole oma tähtsust tänaseni minetanud. Pigem vastupidi, seoses Saksamaa ajalooliste muudatuste ja Berliini staatuse teisenemisega on mõlemad teosed aktuaalsed.
“Berlin Alexanderplatz” väljendab Saksamaa ja sakslase identiteediotsinguid uues ja ootamatus tegelikkuses, kohaspetsiifilisi kõhklusi ja psühholoogilisi paineid, mida on esile kutsunud liiga tormilised ühiskondlikud muutused. Paralleelid tänapäevaga on kujukad: kui romaan ja seriaal fikseerivad moraalset, majanduslikku ja poliitilist ebakindlust Weimari Vabariigis pärast Saksa Keisririigi kokkuvarisemist, siis praegune Alexanderplatz demonstreerib reaalsuses arveteõiendamist DDRi füüsilise pärandiga.
Alexanderplatz ehk Alex oli 1920. aastatel vana Berliini süda, igaühele midagi pakkuva metropoli dünaamiline äri- ja meelelahutuskeskus, dekadentsete lõbustusasutuste koondumispaik. Sellest vanast väljakuansamblist säilis Teise maailmasõja järel vaid paar maja koos U- ja S-Bahni jaamadega. Ida-Berliin ehitas Alexi 1960.–70. aastatel üles stiilse modernistliku keskväljakuna, kus sotsialistlikku heaolu märgistas võimas kaubamaja koos välisturistidele mõeldud pilvelõhkujast hotelliga.
Kuid nüüd on enamik platsi hooneist kapitaalselt ümber ehitatud ja majade välisküljed euroremondiga ilmetuteks standardfassaadideks degradeeritud. Alexi DDRi esteetiline identiteet on täielikult kaduma läinud ja kurioossel kombel sümboliseerib nii platsile igiomast dekadentsust vaid 1980. aastate keskel avatud esimesi DDRi homobaare U-Bahni viadukti all!
Harry Liivrand
Fassbinder (pildil) purskas ja jõudis pursata. Ta oli energiline, jõuline, julm enda vastu. See õigustas teda olema julm ka teiste vastu. Muidugi lõppes selline elu varakult. Kuid 36 eluaastaga jõudis ta lavastada üle 40 filmi, lisaks “Berlin Alexanderplatz”.
Ta kirjutas pea kõigile oma lavastustele ise stsenaariumi. Ta monteeris oma filmid ise. Sellise viljakuse juures on loomulik, et tema filmides kohtab nii geniaalseid passaaže kui amatöörlust.
Tema filmide kohal on seda, mida nimetame saksa raskepärasuseks, aga ta filmid ju näitavadki sakslast – sõjajärgse Saksamaa majandusime kuulsuse varjus elavaid harilikke inimesi. Kaine saksalik ühiskond on seadnud reeglid, mille vastu inimesed – aga ka sakslased on inimesed – põrkavad.
Tema filmide stiilis võivad kriitikud leida brechtlikku sotsiaalselt sapist otseütlemist, artaud’likku julma teatrit, aga ka hollywoodlikku melodramaatikat. Ta oskas balansseerida ütlematajätmiste ja järskude paisutuste vahel, aga jääda samas saksa painega realistiks.
Jaan Ruus