Berlin bleibt deutsch*
Berliin jääb sakslastele. Neid kunagisi Goebbelsi "viimse võitluse" sõnu võis edukalt kasutada tänavusel, 56. Berliini filmifestivalil. Võistlusprogrammi seadjad olid filmide arvu vähendanud 19-le (mullu 22). Seega sama palju kui PÖFFil. Ent Saksamaalt valiti koguni neli filmi. Festivali direktor Dieter Kosslick otsustas oma teise ametiaja esimesel aastal (koht on valitav kolmeks aastaks) teha panuse saksa filmide mõjuvale presentatsioonile, seda enam, et tema eelkäijat Moritz de Hadelnit süüdistasid saksa kineastid pidevalt, et nemad tunnevad ennast Berlinale’l kontvõõrana.
Ja seekord läkski seitsmest auhinnakarust (linna sümboli – karu – kuju) kolm ja pool sakslastele; pool karu sellepärast, et ka peaauhinna võitja "Grbavica" oli Austria, Bosnia ja Hertsegoviina, Saksamaa ja Horvaatia ühistöö.
Selle saavutuseni jõuti nii, et võistlusprogrammist oli välja jäetud kogu Kesk- ja Ida-Euroopa. Polnud filme ei Tšehhist, ei Slovakkiast, ei Poolast, ei Rumeeniast, ei Bulgaariast. Ei Venemaalt, ei Baltimailt. Ei Soomest, Rootsist ega Norrast. Rahvusvaheliselt väga nõrgaks korraldatud konkurentsis mõjus uhke auhinnasadu berliinlastele endile loomulikult väga rõõmustavalt. Saksa filmi saab ju sobivalt korraldatud konkurentide valikuga kõrgele tõsta, kuid see ei pea veel tähendama nende headust ja üldsegi mitte nende rahvusvahelist läbilöögivõimet mujal maailmas.
Sest näiteks Aasia film oli esindatud kahe üsna klišeelise-stereotüüpse filmiga (Hiina ja Hongkongi "Isabellaga" ja Tai, Hollandi, Korea Vabariigi, Hongkongi ja Hiina filmiga "Nähtamatud lained"), olgugi neis meeleolu ja poeesiat. Kuulsaim korealane Kim Ki-duk ja hiinlane Jia Žang-ke eelistavad minna Cannes’i. Esindatud polnud tugevad Lõuna-Ameerika filmimaad Brasiilia ega Tšiili. Hispaaniakeelset filmimaailma esindas küllalt ilmetu "nullstiililine" "Vari" (Saksamaa, Argentina ja Prantsusmaa ühistöö).
Ka ameeriklased david Lynch ja vennad Coenid eelistavad Cannes’i. Pärast triumfi filmiga "Mees ilma minevikuta" kindlasti ka Aki Kaurismäki (tema retrospektiiv linastub tänavu Locarnos). Ja ka Sofia Coppola.
Vanemaid režissööre (75 ja enam) esindas kolmik Robert Altman, Sidney Lumet ja Claude Chabrol. Nende tööd olid mitte eriti võimsad, kuid meistritasemel viimistletud. Lumetilt film üle seitsme aasta ("Leiate mind süüdi olevat" USA ajaloo pikimast, 21 kuud väldanud maffiaprotsessist); Chabroli filmis mängis naiskohtunikku nauditava pretsiissusega kohe 51 saav Isabelle Huppert. Need režissöörid alustasid viiekümnendate lõpus ja tänavused tööd on nende biograafias peaaegu opus 50. (Muidugi tekitab see küsimuse, millal jõuame me Eestis nii kaugele? Ja kas jõuame? Kaljo Kiisal jäi kõigi filmide arvuks 18.)
Põhjusi tänavuse võistlusprogrammi selliseks valikuks oli kindlasti mitmeid, kuid igatahes oli tee auhindamispoodiumile saksa filmide jaoks kergeks tehtud. Muide, Cannes’is sellist asja pole. Prantslased panevad küll igal aastal välja kolm-neli filmi, kuid võistlus toimub ikka maailma paremikuga ja žürii tegutseb väga rangelt.
Berliini žürii andis väljapaistva kunstilise saavutuse Hõbekaru saksa näitlejale Jürgen Vogelile, kes filmis "Vaba tahe" mängis meespeaosa, oli üks kolmest stsenaristist ja üks neljast produtsendist. Tour de force tõepoolest. Jõuline saksa tüüp, üks selle maa populaarsemaid filminäitlejaid.
Film ise oli aga lavastatud saksaliku tõsimeelse monumentaalsusega: see oli ennast mitte kontrolliva neljakordse vägistaja ekraanil 163 minutit väldanud teekond kuni enesetapuni välja. Peaosalise Theo eneseotsimisretke enda halvast minast vabanemisel ja armumisel samuti kompleksidega neidu oli painav, aga ka kaasakiskuv jälgida, mehe vägivaldsus ja kontrollimatu seksuaalsus purskus vahetevahel jõuliselt esile, kuid filmi aeglane rütm tekitas ajuti ka igavustunde. Sest selles lineaarselt kulgevas filmis huvituti küll peaosalise vägistamiskompleksist vabanemisest, kuid tahtnuks siiski teada, mis siis lavastaja arvates põhustas neid kontrollimatuid vägivallavooge. Filmi režissöör Matthias Glasner tuli algul välja 5,5 tunnise versiooniga, kuid teda sunniti siiski jääma mõistlikkuse piiridesse.
Päris haiglane film oli "Reekviem", ameeriklase William Friedkini õudusloo "Vaimude väljaajaja" (The Exorcist, 1973) saksa variant. Kui ameerika filmis vallutavad deemonid 12aastase tüdruku, siis siin on peakangelanna 21aastane üliõpilane väikelinna sügavalt usklikus katoliiklikus peres. Neiu kuuleb hääli ja arvab, et kannatab nagu tema lemmikpühak. Vaimulikud möönavad häälte kuulmist, kuid kurjade vaimude väljaajamine ehmatab neidu. Režissöör Hans-Christian Schmid ei näi küll uskuvat deemonitesse, ta pöörab rohkem tähelepanu tegeliku elu detailidele, kuid ta jätab lahenduse lahtiseks. Kuigi film mõjub ängistavalt nagu iga patoloogilisus ekraanil (puudub katarsis), esitab peaosaline Sandra Hüller (parima naisosatäitja Hõbekaru) vapustavalt mõjuva osa seesmiselt häiritud ja oma vaimses maailmas abitult-valusalt eksleva neiuna (kas jällegi paralleel "Somnambuuli" Katariina Lauguga?). Neiu järkjärguline hullumine mõjub emotsionaalselt, kuid on lihtsalt kliiniline. Tahaksin siiski jääda arvamuse juurde, et kunst ei tohi olla ängistav, vaid vabastav ja et iga hea kunstiteose juurde peab kuuluma katarsis.
Film muide põhineb 1976. aastal Saksamaal aset leidnud tõsielusündmusel ja kindlasti on see ennekõike mõeldud saksa vaatajale, kes leiab siin nii antiklerikaalsust (sest usutegelastel olnuks ju nii hea leida tänapäeval üks värske pühak) kui ka põlvkondade konflikti.
Filmile andis oma auhinna ka rahvusvaheliste filmikriitikute FIPRESCI žürii. Võimalik, et nad üritasid leida võistlusprogrammi šokeerivaimat?
Kolmanda auhinna said sakslased parima meesnäitleja eest. Samuti populaarne Moritz Bleibtreu ("Good bye, Lenin!) mängis prantslase Michel Houellebecq’i sotsiaalkriitilise pamflettromaani ekraniseeringus "Elementaarosakesed" üht meespeaosa. Film ise oli kõikide žanride maitsetu kokteil kahe poolvenna vastandlikest seksuaalkiindumustest (kuid mis polnud üldse seksikad, nagu see sakslastel sageli juhtub). Režissöör Oskar Roehler paneb oma tegelased tegema grupiseksi, viib nad meeleheitele ja ühe isegi enesetapuni, kuid kunstiliseks tulemuseks on vaid eklektika. Kuid Moritz Bleibtreu on muidugi karismaatiline näitleja.
Neljas saksa film, naisrežissööri Valeska Grisebachi debüüt "Igatsus", oli ehk kõige tundlikum saksa film. Noor metallitöömeister elab väikeses alevikus (200 inimest) õnnelikus abielus. Ühel ametiväljasõidul armub ta naaberaleviku ettekandjasse. Ta ei suuda kahe naise vahel valida ja tapab enda jahipüssiga. Igapäeva vaikse kirjelduse lõikudest on tahetud teha suurt draamat, lõpp on aga täielik deus ex machina. Siiski näitab see auhinnata jäänud film sakslaste (vist küll sakslannade) poeesiapüüdlusi.
Festivali tugevamate hulka kuulusid kahtlemata Iraani "Suluseis" (Hõbekaru: žürii Grand Prix) ja inglismaa "Teekond Guantanamosse" (Hõbekaru: parim režissöör). Iraani filmis sõidavad noorukid staadionile, et kaasa elada MMi valikturniiri otsustavale jalgpallimatšile Iraan-Bahrein. Turvamehed avastavad sõitjate hulgas ka mõned neiud ja elimineerivad need (jalgpallistaadionile naisi Iraanis ei lubata). Ootamatute süžeeliste komöödiapööretega kulgevad vaimukad vaidlused turvasõduritega mehe ja naise kohast Iraani ühiskonnas tegid filmi kunstiliselt mõjuvaks. Ka valdab kuulsaima iraani lavastaja Abbas Kiarostami kunagine assistent ja Veneetsias filmiga "Ring" 2000. aasta Kuldlõvi saanud režissöör Jafar Panafi filmitegemise kunsti ka siis, kui näitlejaiks on mitteprofessionaalid.
"Teekond Guantanamosse" on ehk ajakirjanduses juba kõige enam ära räägitud. Neli Inglismaal elavat Pakistani noormeest otsustavad sõita kodumaale ühe sõbra pulma, kuid satuvad uudishimust Afganistani. Nad arreteeritakse Talibani terroristide pähe ja saadetakse kurikuulsasse Kuubal asuvasse USA sõjaväebaasi Guantanamosse. Vangivalvurid käituvad nendega nagu SS-ohvitserid Teise maailmasõja filmides. Kinnipeetavad peavad vastama küsimustele: "Kas tundsite isiklikult Osama bin Ladenit?" "Kui meil poleks olnud meie usku, poleks me seda läbi teinud," sedastab üks noormees. "Islam õpetab meid olema kannatlik. Me olime kannatlikud." Pärast kolmeaastast kinnipidamist otsustab kohus: noormehed on süütud. Film on lavastatud rõhutatult dokumentaalselt. Käsikaameraga üles võetud kaadrid vahelduvad osalise lühikommentaaridega.
Nelja noormehega juhtus see lugu tõepoolest. Kolm neist olid ka Berliinis. Neljas kadus eksirännakutel Afganistanis ja keegi, ka tema perekond, ei tea, mis temaga juhtus.
Film ütleb, et inimõigused on inimeste jaoks ja et süütut ei mõisteta süüdi. Tõetruult esitatakse sõjaolukorda Afganistanis, kus põgenikud satuvad kord ühe, kord teise poole meelevalda.
Praegu olevat Guantanamos veel viissada vangi. Jääb küsimus: kas need kõik on sama süütud nagu selle filmi peaosalised?
Kui taani noor naisrežissöör Pernille Fisher Christensen sai teada, et ta on oma filmiga "Seep" lisaks debüüdiauhinnale võitnud veel ka žürii Grand Prix Hõbekaru, oli ta siiralt ehmatanud (jäi mulje, et talle teatati tõepoolest vaid esimesest auhinnast). See pehme meeldiv film on, jah, meeldiv seebivaht. Emotsionaalses segaduses mehe juurest minema läinud abielunaise ja transseksuaalist noormehe muutuvaid suhteid kannavad head näitlejad ja hästi suhestatud stsenaarium. Ühe miljoni euroga tehtud film võitis kaks auhinda.
Ning lõpuks peaauhinna, Kuldkaru võitjast, põhiliselt Bosnia ja Hertsegoviina filmist "Grbavica", mis on lugu naisest ja tema teismelisest tütrest tänapäeva Sarajevo eeslinnas nimega Grbavica. Tundub, et film annab adekvaatse pildi sealse kodusõjajärgse ühiskonna erinevatest kihtidest. Kuid see naisdebütandi Jasmila ?bani?i ekraaniteos on pigem skeem, illustratiivne populaarteaduslik sünopsis, mitte kunstiline mõtestatus. Isegi süžee – tüdruk tahab teada, kes on tema isa, ja lõpuks saab ta teada, et seda ei tea keegi, seat tema ema vägistati vangilaagris – ei suuda lisada dramaatilisust, sest see jääb sõnadesse.
Näib, et juhtus nii, nagu juhtub ikka žüriides. Igaühel on omad selged eelistused, jagunetakse leeridesse, kuid algavad vaidlused ja võitjaks osutub film, mille vastu pole õieti keegi. Nii läks ka viimasel PÖFFil. Kõik loobuvad ühisnimetaja kasuks.
Muidugi oleneb palju žürii esimehest-naisest. Näiteks suutis tunamullu Cannes’is Quentin Tarantino anda Kuldpalmi Michael Moore’i poleemilisele filmile "Fahrenheit 9/11". Näib, et tänavu Berliinis oli esinaine, inglise filminäitlejatar Charlotte Rampling, liiga delikaatne. Kuid film on poliitiliselt korrektne ja festivali maine poliitilise filmi hindajana päästetud.
Berliinis hindasid filme ka kolme väljaande kriitikud – kohe nende näitamise järel. Saksa eri väljaandeid esindavate kriitikute hindamistärne avaldasid ajalehed Der Tagespiegel ja Berliner Zeitung, rahvusvahelise seltskonna koondas euroopa filmitööstuse ajakiri Screen International (viimasesse kuulus ka selle kirjutise autor).
Sakslaste parimaks sai ülekaalukalt nende endi "Reekviem", mis kinnitas veel kord arvamust, et see film puudutab saksa ühiskonna olulisi valupunkte: kiriku rolli ühiskonnas ja põlvkondade erinevusi.
Lõpuks minu enda meelisfilmist. Selleks oli festivali ajal 81 saanud Robert Altmani "Preeriakodu kaaslane", mis juhtis ka Screen Internationali edetabelit (viimaste filmide hinnangud koos kokkuvõttega trükitakse mitte enam festivali päevaajakirjas, vaid Screeni numbris sel nädalal). Berliner Zeitungi hinnangutabelis asetses Altmani film teisel kohal ja Der Tagespiegeli omas viiendal. See Altmani paremaid filme on hommage Ameerikas väga populaarsele raadioteatri šõule. Stsenarist on sellist sõud ise kolmkümmend aastat (alates 1974) vedanud Garrison Keillon. Ta mängib filmis ka teadustajat, naljavestjat ja lauljat. Meie mõistes on see raadios edastatav estraadietendus, mida kannab konferansjee-reporter (seda teeks väga hästi Valdo Pandi ja Erkki Berendsi ristand). Süžee järgi on see viimane etendus, kuna üks Texase kinnisvaramaakler tahab teatri kohale ehitada parkla.
Altmani esimeseks märkimisväärseks elukutseks oli raadiotekstide kirjutamine ja ta tunneb miljööd noorusest peale. Film annabki ilmeka pildi nii raadio- kui teatrimaailmast – seestvaates ja publiku poole pealt. Mängivad ka Meril Streep ja Woody Harrelson. Mõlemad ka laulavad ja laulud on lühikesed, täis hoogsat sarmi ja hingestatud. Harrelson laulab koos kaaslasega duetis lorilaule, texase "tšastuškasid". Lõpunumbris "Halvad naljad" pöördub ta saali: "Kord kohtab üks elevant üht alasti meest. Elevant vaatab ja küsib: "Täitsa tubli. Aga kas saad oma asjaga hingata ka?""
Läbi etenduse keeldub saatejuht GK (Garrison Keillon) omaks võtmast, et see etendus on viimne: "Iga etendus on sinu viimane. Selline on minu filosoofia." Nii ütleb iga õige näitleja. Mäletan ise Salme Reeki: "Iga päev pead sa nii riides olema ja nii ennast tundma, et see päev on sinu viimane." (Reek elas 88aastaseks.)
Film on viidud kollakatesse toonidesse ja pole mingit märki, et see on HD video, mis üle kantud 35 mm filmilindile.
"Preeriakodu kaaslases" on seda teatrivaimu, mida võinuks olla meie koduses, teatriaastale pühendatud "Libahundi needuses". Mis puutub auhindamisse, siis tragöödiad ja draamad koguvad ikka neid enam kui komöödiad. Surrakse, jah, vaid üks kord, naerdakse iga päev.
Erinevad žüriid annavad filmidele erinevaid auhindu. Festivali žüriidesse valitakse harilikult tegevfilmitegijaid. Berlinale kaheksaliikmelises žüriis oli kolm näitlejat, kolm režissööri, üks operaator ja üks produtsent.
Kunstis pole aga kellelgi ainuõiget maitset. Ja siis tulevadki platsi kriitikud, kes toimivad tasakaalustajana ja informeerijana. Kui žüriis saavad kunstnikud endale lubada vabu ja provokatiivseid maitsevalikuid, siis kriitikud, nii kummaline kui see ka pole, on loomuldasa konservatiivsemad, seotud kogemusega ja juba olemasoleva kunstifooniga. Ja kriitikud on enamasti esteedid, kes eelistavad kunstilisi väärtusi (päeva)poliitilistele. Kuid on hea, et on erinevaid mõõdupuid. Sest kunst ise on mitmetähenduslik.
------------------
* "Berliin jääb sakslastele" oli Teise maailmasõja aegse saksa propagandaministri Joseph Goebbelsi viimane võitlusloosung, millega ümberpiiratud Berliini elanikud kaunistasid oma purustatud maju. Tegelikult kavatses Goebbels, kes oli ka pealinna gauleiter, s.o parteijuht, anda linna purustamise vältimiseks lahinguta alla, korraldades enne selle väravate ees sümboolse Volksturmi lahingu. Kuid Hitleri otsus jääda paigale oma pealinna viis Berliini täielikule hävitamisele.
Festivali auhinnad:
Kuldkaru – "Grbavica" – režissöör Jasmila Zbanic
Hõbekarud
Žürii Grand Prix – "Seep" ("A Soap"), Pernille Fischer Christensen
"Suluseis" ("Offside"), Jafar Panahi
Parim režissöör – "Teekond Guantanamosse" ("The Road to Guantanamo"), Michael Winterbottom ja Mat Whitecross
Parim näitlejatar – Sandra Hüller "Reekviem" ("Requiem"), režissöör Hans-Christian Schmid
Parim näitleja – Moritz Bleibtreu "Elementaarosakesed" ("Elementarteilchen"), režissöör Oskar Roehler
Kunstilise saavutuse eest – Jürgen Vogel näitlejana, kaasstsenaristina ja kaasprodutsendina ("Vaba tahe" ("Der freie Wille"), režissöör Matthias Glasner)
Parim muusika – Peter Kam ("Isabella", režissöör Pang Ho-Cheung)
Alfred Bauerii auhind – "Vari" ("El Custodio", režissöör Rodrigo Moreno)
Debüüdiauhind – "Seep" ("A Soap", režissöör Pernille Fischer Christensen
FIPRESCI auhind – "Reekviem" ("Requiem", režissöör Hans-Christian Schmid)
Berlinale statistikat
Mängufilmide võistlusprogramm
• 19 maailmaesilinastust 24 riigist (koostööfilmid), neist 3 debüüti
• Kokku avalikes kinodes 360 filmi 56 riigist, neist 75 lühifilmi
• Seansse 1115
• Saksa filme 55
• Festivali ekraane 40
• Festivali filmidel vaatajaid 2005. aastal 396 000
• Filme filmiturul 642
• Naisrežissööre pikkade ja lühifilmide võistlusprogrammides kokku 7 (filme 26)
• Naisrežissööre lastefilmide võistlusel 16 (filme 21)
• Akrediteerituid 18 000, neist ajakirjanikke 3800
• Talent-Campuses 520 noort kineasti 101 riigist
• Auhinna-Karud (pronksist valatud) kaaluvad 2 kg
• Tasuta mineraalveepudeleid jagati aastal 2005 – 50 000
• Musti limusiine külalistele 35
• Festivali eelarve, koos sponsoritega 15 miljonit eurot
