Eesti rokkmuusikas tõusis eelmisel aastal selgemalt esile üks huvitav laine. See on retrokõlaline rock-muusika, mis näib täitvat tühje auke meie roki ajaloos. Eks see retrospektiivne muusika ole juba varemgi podisenud kaugemale kuuldavalt kui pelgalt kaane all peidus, aga just eelmisel aastal ilmus ansamblitelt järgemööda plaate, mis justkui üheks kimbuks sobituvad. Need ansamblid on Taak (hard-rock), Smõuk (psühhedeelia), proge-rokid Progress ja Põhja Konn. Nende hulka võib paigutada ka peagi uue albumi välja andva kollektiivi Liblikas. Ning miskipärast tunduvad mulle nimetatutele vaimselt lähedased olevat ka psühhedeelsed, stõunerimad, metalsemad muusikamärgi Golem.fm bändid, nagu Kannabinõid ja Estoner.

Ja ennekõike tunduvad just Smõuk, Progress ja Põhja Konn oma fantaasiatega ellu kutsuvat Eesti rokki, mida omal ajal ei olnud või siis oli liiga vähe.

Jah, ütleb Põhja Konna laulja ja klahvpillimängija, peamine lugude kirjutaja Valter Soosalu (24). „Seda võib muidugi sõnastada kui ­Eesti progeroki tagantjärele tarkust.

Edasi lugemiseks , sisesta paberlehe lugejakood, telli digipakett või osta päevapiletosta artikkel
3 € Osta päevapilet