18.01.2017, 00:40
Betti Alveri ora Põhja Konna tagumikus
Eesti muinasjuttude, luule ja olematu rokiajalooga seotud ansamblist kirjutab Siim Nestor.
FOTO:
Eesti rokkmuusikas tõusis eelmisel aastal selgemalt esile üks huvitav laine. See on retrokõlaline rock-muusika, mis näib täitvat tühje auke meie roki ajaloos. Eks see retrospektiivne muusika ole juba varemgi podisenud kaugemale kuuldavalt kui pelgalt kaane all peidus, aga just eelmisel aastal ilmus ansamblitelt järgemööda plaate, mis justkui üheks kimbuks sobituvad. Need ansamblid on Taak (hard-rock), Smõuk (psühhedeelia), proge-rokid Progress ja Põhja Konn. Nende hulka võib paigutada ka peagi uue albumi välja andva kollektiivi Liblikas. Ning miskipärast tunduvad mulle nimetatutele vaimselt lähedased olevat ka psühhedeelsed, stõunerimad, metalsemad muusikamärgi Golem.fm bändid, nagu Kannabinõid ja Estoner.