Julgustatuna Hoffmeyeri viidetest oma raamatus, üritasin biosemiootilises metsas orientiirideks võtta mõned tuntud mõtlejad, nende seas Taani mõttehiiglased.

Kuidas tulite selle peale, et bioloogia on liiga kitsas, et seletada elu?

Ma nägin, et mu kolleegid ja geneetikud kõnelesid 1970. ja 1980. aastatel üha enam informatsioonist, näiteks geneetilisest informatsioonist. Ja tuli välja, et informatsioon, mida nad silmas pidasid, ei olnud see, mida füüsik selle sõna all mõtleb; see oli enam igapäevaelu kontekstis, nõnda nad kasutasid informatsiooni mõistet raamistuses, mida semiootikud kutsuksid teaduseks. Meie hakkasime uurima, kas saaksime seda kasutada teises raamistuses, semiootilises raamistuses, isiksuse seesmiselt.

Kas biosemiootika ei kasuta mitte erinevat keelt, kirjeldamaks sama asja?

Ei. Tavaliselt peetakse informatsiooni millekski, mida organism saab. Bakter saab infot sellest, kus on toitained. Informatsioon ei ole füüsikaline asi. Sa saad seda ja võtad vastu. Info ei sisalda endas võtit, mille abil sellest aru saadakse. Tõenäosuslik infomatsiooni kontseptsioon on kasutatav matemaatikas ja füüsikas.

Kõige enam oli ma üllatunud teie ambitsioonide üle. Te väidate, et bioloogia on lihtsalt küpsemata biosemiootika.

(Endastmõistatava hääletooniga) Jah.

Kas te soovite bioloogia ületada, et pääseda püramiidi tippu?

See on muidugi provokatsioon. Bioloogia on läbi aastate teinud imepärast tööd, imepäraseid eksperimente, kuid teooriad hästi ei tööta. See hakkas selguma viimastel aastakümnetel, kui hakati mõtlema eneseteadlikkuse üle. Biokeemia ja bioloogia on semiootika termineid kasutanud aastaid. Nad lihtsalt ei teadnud seda, nad ei pööranud seda enese kasuks ja teooria on peaga allpool. Sel hetkel, kui võtate omaks, et toimub interpretatsioon, siis peate tunnistama, et organism, rakk, bakter saab midagi, mida filosoofid kutsuvad telos, teleoloogia. Mängu tulevad kavatsused, tegevus. See räägib vastu teadusekesksele ontoloogiale, et loodus on loodusseaduste järgi toimiv kehade süsteem.

Descartes eristas hinge ja vaimu, sõnastades duaalsuse. Tema ütles, et vaid Jumal ületab selle lõhe. Kas teie mõtlete tõesti, et biosemiootika suudab selle ületada?

Cartesiuse idee oli, et saate oma ideed mehaanilisel moel. Üks asi on näidata, kuidas mehaanilised asjad jõuavad ajju, teine märgata, kuidas muutuvad need ideedeks, kontseptsioonideks, mõteteks. Biosemiootika ei absolutiseeri seda duaalsust.

Descartes toetus temaaegsele teadusele, nüüdseks on teadus edenenud. Charles Percy Snow pidas 1959. aastal loengu kahest kultuurist. Humanitaarsest ja loodusteaduslikust. Kas teie eesmärk on see lõhe kahe kultuuri vahel ületada?

Vähemalt saame me teaduse raames mõista, kuidas saab olemas olla selline nähtus nagu teadvus. Me ei pea mitte ainult seletama inimteadvust, vaid mõistma, kuidas selline nähtus sai evolutsioonis ilmuda. Me oleme sisenenud biosemiootika sajandisse. Toon näite. Väike laps roomab põrandal ja satub laua alla. Äkitselt tõstab ta oma pea ja lööb selle vastu lauda ära. Sel hetkel hakkab ta mõistma põhjuslikkust. See ei ole psühholoogiline nähtus, see teeb valu, sa õpid, et see teeb valu millegi tõttu, mida tegid iseenesele. See on olemuslikult bioloogiline nähtus, kuid seotud tõlgendamisega. Teeme oma kehalistest tunnetest järelduse. Nüüd tuleb mängu Newton. Tema arust toimub sama nähtus taevas. See näitab, et meil ei saa olla maailma teleoloogiata, sest meie oleme teleoloogilised olendid.

Sel suvel toimunud Euroopa Teaduse Avatud Foorumil Kopenhaagenis oli istung kvantarvutitest, mis on leiutis, mis pole veel leiutatud. Võib-olla on biosemiootika samalaadne: see on leiutis, mis ei saa eales leiutatud?

Te istute siin, ilmutades oma biosemiootikat kogu aeg. Biosemiootika on süsteemide kirjeldus, mõtteraamistus, metateooria, kui teile meeldib, see pole sama asi, mis reaalne asi, reaalne asi on teie ja mina. Me oleme siin, me elame. Biosemiootika aga on teadus, mis seda elu kirjeldab.

Räägime siis Wittgensteinist. Tema kuulutas, et on võimalik vaid ütelda lauseid, mis põhinevad loodusteadustel. Mis on käsi? Vastata saab vaid, näidates oma kätt. Kas ei põhine ka biosemiootika loodusteadustel?

Meie, biosemiootikud, pärineme ameeriklasest Charles Sanders Peirce’ist, kes oli 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse filosoof, loogik ja väga suuresti matemaatik, ka keemik. Teadus peab vahel muutuma filosoofiliseks, vastasel korral ei saa me põgeneda oleviku piiratusest. Teadusel on selline määratu jõud, et seda ei saa jätta vaid rumalate teadlaste kätte.

Taani futurist Rolf Jensen ennustas, et infoühiskond lõpeb ja saabub Unistuse Ühiskond. Õnnelik elu saabub lugude jutustamise kaudu. Te ostate kallima, „vabapeetud kana“ muna, ostate loo. Kas biosemiootika ei pajata meile mitte ühte lugu, mida pole enne jutustatud?

Jah, ma olen temaga kohtunud. Sotsiaalse ülesehituse esimene staadium oligi lugude pajatamine ja kinnitamine, et üks lugu on parem kui teine. Me ei usu, et meie lugu on parem, kuid teil on õigus, et iga teadus istub oma raamistikul, sel tuleb kasvada, muutuda, kuid see ei ole semiootika asi.

Aisoposel on üks tore valm, kus ta kirjeldab kütti ja puuraidurit. Kütt otsib metsas midagi maast, ja kui puuraidur saab teada, et kütt otsib lõvi jälgi, kuulutab ta: „Miks otsid sa lõvi jälgi, ma võin sulle näidata, kus asub lõvi!“ Kütt taganeb kohkudes: „Need on lõvi jäljed, mida ma otsin, mitte lõvi ennast.“ Kas biosemiootika otsib lõvi jälgi või lõvi?

Esimesed organismid ei teadnud, mis on saakloom, mis kiskja, kuid kuidas said nad leida saaki, leidmata jälgi? Biosemiootika asi on seda tõlgendada. Võtame näiteks üldtuntud murtud tiiva triki. Rebane leiab linnupesa ja lind lendab üsna oskamatult, et näidata oma nõrkust. Rebane interpreteerib ja leiab, et see on kerge saak ja hakkab püüdma lindu ning unustab pesa.

Kellel on õnnelikum elu: kiskjal või saakloomal?

Ma ei vasta sedalaadi küsimustele. Tavaliselt on kiskjad targemad – et saaki kätte saada, on neil vaja aju. Inimesed poleks saanud selliseks nagu me oleme, olles taimetoitlased.

Mis on olnud teie jaoks kõige üllatavam, uurides ja avastades ja leiutades biosemiootikat?

Kõige üllatavam on olnud näha, kui lihtsaks muutuvad keerulised nähtused, kui kujustate, raamistate neid semiootiliste kirjeldustega. Paljud asjad omandavad tähenduse, mida neil alul ei olnud. Viimastel aastatel on teadlased avastanud, et meie mõistmine on avardunud, me näeme paljusid asju, mida me enne ei näinud. See on just see, mille jaoks biosemiootika välja ilmus. Teadus on muutunud koostöövalmimaks ja näeb ka seda, mis on kehast väljaspool ning sotsiaalse koostöö võrgustikus. Nagu näiteks neurobioloogias.

Kas biosemiootika on midagi avastanud või töötab see loodusteaduste avastuste peal?

Me töötame paljuski sellel suurepärasel tööl, mida teised teadlased on teinud. Olen kindel, et ka semiootikud on leidnud uusi asju. Kuid on üks asi olla hea teadlane, teine asi on mõista ka biosemiootikat ja tavateadlane punnib selle vastu. Kui muudate suhtumist embrüoloogiasse või ökoloogiasse, siis suundub teie uudishimu teistesse valdkondadesse ja esitate teisi küsimusi. Me oleme uhked tööstusühiskonna üle. Ilmselgelt mõtleme ka selle malli järgi, nähes põhjuslikkust väga olulises rollis. Noored inimesed oma virtuaalses maailmas mõtlevad mitte põhjuslikkuse terminites, vaid semiootiliselt. Suhtlemises sisaldub, kuidas sellest teada anda ja kuidas teised seda tõlgendavad. Praegusel sajandil on teaduse baas semiootiline, mitte ühemõõtmeline põhjuslikkus. Ka bioloogiline mõtlemine muutub selles suunas. Ühiskondlikud muutused muudavad teadust. Maailma muutumine muudab uudishimu, viisi, kuidas esitate küsimusi. Füüsika ühemõõtmelise põhjusliku mõtlemise ületab semiootika ja biosemiootika.

Ühel heal ajal kõneles inimene lindude ja loomade keelt, kuid ta unustas selle. Nüüd vajab ta vahendajat. Selleks on GPS, nutitelefon. Kas biosemiootika tulevik saab pakkuda rahvale looduse keelt?

Biotehnoloogia vajab semiootilist ja biosemiootilist mõtteviisi. Kui nad ei ole võimelised muutuma, siis surevad nad välja. Kommertssektor on palju avatum biosemiootikale kui ülikoolid. Nii näiteks oleme pidanud loenguid suurele Novozyme’i biotehnoloogiafirmale.

Samuel Becketti näidendis, kus oodati Godot’d, oli puu ja kaks meest puu all ja nad ei saanud aru, kas puu on elus või mitte. Kas biosemiootika teab, mis on elu?

Mul on definitsioon, kuid ma ei hakka seda siin tooma.

Kas see võtab tunde, päevi, aastaid?

See on keeruline. Kuid annan võtme: elussüsteem vajab enesehindamist kombineerituna välise hindamisega. Esimene toetub geenidele. Kuid see on vaid pool maailmast. Välissuhe on teine pool, mille lihtsaim esitus on bakteri kooskõlalisus. Retseptorid raku pinnal. Need on erinevate sõnumite kodu ja peremees.

Väljavõtted:

Juba loodusel on olemas semiootiline kompetents.

Teadusel on selline määratu jõud, et seda ei saa jätta vaid rumalate teadlaste kätte.

Inimesed poleks saanud selliseks nagu me oleme, olles taimetoitlased.

Raamatu kaanepildi alla:

Jesper Hoffmeyer “Biosemiootika. Uurimus elu märkidest ja märkide elust” Tõlkinud Ehte Puhang TLÜ Kirjastus, 2014. 592 lk.