Bluesman Raul Ukareda

Üks Eesti tähelepanu­väärsemaid bluuskitarriste Raul Ukareda mängib Tanel Padar Blues Bändis ja korraldab Augustibluusi festivali. Teda usutles Priit Hõbemägi.

Kuidas sa muusika ja kitarride juurde sattusid?

Mu ema oli Tallinna 37. keskkoolis – kus minagi õppisin – muusikaõpetaja ja muusikaklasside juhataja. Tänu sellele oli mu muusikuks saamise algus sujuv. Kuuendas klassis olin kindlalt veendunud, et minust peab muusik saama. Meie koolis oli bändiruum ja tänu emale saime klassivendadega sellele ligi. See oli 1982–83 aastal. Kuna keegi meist ei osanud eriti pilli mängida ega teadnud, kuidas bändi tehakse, aitas mu õde, kes sel ajal konservatooriumis õppis, meile juhendaja leida. Esimeseks neist sai Lembit Orgse, kes oli mänginud muusikakeskkooli bändis kitarri – Nazarethi, Deep Purplet ja Led Zeppelini. Kuna olin neli aastat Nõmme Laste Muusikakoolis klaverit õppinud, arvasin, et mina hakkan bändis mängima klahvpille, kuid Lembit nägi, et klassivend Tõnis Kaumann – kes nüüd on kuulus helilooja – on minuga võrreldes juba üsna ,,küps” klaverivirtuoos arvas, et mina võiksin hoopis kitarri proovida. Sealt see algaski. Lembit sisendas mulle algusest peale, et igat nooti tuleb natuke vibraatoga töödelda, et mäng veenvalt kõlaks, ja see on mul tänaseni meeles. Minu meelest ongi kõige olulisem, et iga noot peab eraldi võetuna olema ilus. Vibraato tekitamine oli algul muidugi väga raske, aga aja jooksul hakkas välja tulema.

Järgmine juhendaja oli Villu Veski, jällegi mu õe ülikoolikaaslane. Tema süstis meisse juba kõvema rokipisiku. Meie jaoks oli ta täielik iidol – natuke boheemlane, pikkade juustega, lummas meid sellega, et tundus, nagu oskaks ta mängida kõiki pille. Tema hakkas meile hoopis Päratrusti lugusid õpetama, kusjuures ta ise mängis seal vist külalisena. Üks lugu, mida ta meil mängida lasi, oli „Kasevete aeg“. Nii et muusikuks saamine algas kooli muusikaklassist.

See muusikuks saamise idee tekkis mul üldse siis, kui nägin Soome telekas Elvise Las Vegase kontserti. Ta oli juba kole, paks ja higistas hirmsasti, aga kogu see atmosfäär – röökiv rahvamass, uhked riided, vägev režii ja kõik muu – lummas mind niimoodi, et ma mõtlesin: tahan ka sihukeseks tegelaseks saada, kes on lava peal. Pärast seda hakkasingi emale peale käima, et ta meile bändiruumi kasutusõiguse välja räägiks.

Mis edasi sai? Kuidas bändide rida liikuma hakkas?

Koolibänd hääbus pärast põhikooli lõppu ära, aga kitarri ma mängisin kodus kogu aeg edasi. Ema hankis mulle kusagilt kaubandusvõrgust leti alt ühe hästi halva Jolana Galaxise kitarri, mingi Stratocasteri surrogaadi. Esimese võimendi ostsin endale alles üheksakümnendatel, enne mängisin kodus läbi maki ja prooviruumis või kontsertidel sellega, mis kätte anti. Siis tuli heviaeg, olin suur AC/DC, Iron Maideni, Judas Priesti ja teiste sukapüksihevibändide fänn.