Bob Stanley: “Popmuusika käekäiku dikteerivad klikid ja jagamised”

Ingrid Kohtla intervjueerib hiljuti popmuusika ajalugu diagnoosinud raamatu välja andnud kriitikut ja ansambli Saint Etienne liiget Bob Stanleyt.

Tänavuse Tallinn Music Weeki festivali raames toimuva muusikatööstuse konverentsi üks põnevamaid esinejaid on Bob Stanley – briti mõjuka indie-popi trio Saint Etienne asutajaliige, ajakirjanik, filmiprodutsent ja plaadifirma juht, kes avaldas möödunud aasta sügisel põhjaliku popiajalugu käsitleva raamatu “Yeah Yeah Yeah: The Story of Modern Pop”. Lisaks enam kui kaks aastakümmet kestnud põhitööle Saint Etienne’i klahvpillimängija ja ideoloogina on Stanley toimetanud briti olulisimates muusikaajakirjades New Musical Express ja Melody Maker, teinud kaastööd väljaannetele The Face, Mojo, Time Out, Q, Uncut, Smash Hits, Pitchfork ja The Daily Telegraph ning kirjutab tänapäeval regulaarselt väljaannetele The Times ja The Guardian. Ta on vedanud mitmeid plaadifirmasid, koostanud indie, glam rock’i ja happefolgi teemalisi plaadikogumikke ja asjatanud filmidega. Oma mullu sügisel ilmunud raamatus “Yeah Yeah Yeah” käsitleb Stanley läbi edetabelite, muusikameedia, kollektiivse teadvuse ja isiklike maitse-eelistuste prisma popiajaloo kulgu ajavahemikus 1952–2000.

Mis oli raamatu “Yeah Yeah Yeah” peamine eesmärk? Muuta arusaama 20. sajandi popmuusikast või lausa uue “poptimistliku” koolkonna loomine?

Kas just uue koolkonna loomine, aga igal juhul ei tahtnud ma kirjutada kuiva, faktipõhist, vanu käibetõdesid käiavat klassikalise popi kroonikat, mis jääks muuseumieksponaadina tolmu koguma. Popmuusika olemus seisneb pidevas muutumises ja taasloomes ning ühekordseks kasutuseks mõeldud popsingel on selle kulgu mõjutanud vähemalt sama palju kui tootemi staatusse tõstetud kontseptuaalsed albumid.