Antiloopidega samas lauses esineb “Kogu kodutees” aga sageli sõna “vlei”. Mida see antiloopide “vlei” peaks tähendama, jääb jällegi selgusetuks (internet pakub selgituseks väikest järve). Võiksin selliseid näiteid tuua veel kümmekond, kuid õnneks ei kahanda need apsakad oluliselt tolle humoorika ja sooja raamatu väärtust ja ka Liisi Ojamaa tõlge on 95% ulatuses piisavalt nauditav selleks, et ebalema jäänud lausete pärast mitte liialt norida.


Kui teile meeldisid lapsena Gerald Durrelli teosed, siis naudite ka Bookey Peek’i – tema stiil on Durrelli omast isegi naiselikum ja soojem. Lausa emaliku kaasaelamisega jälgib autor läbi kogu teose ühe iseäranis sümpaatse Poombi-nimelise tüügassea käekäiku, kuid oma tähelepanuosa saavad ka looduskaitsealaga tutvuma tulnud purjutavad ja elurõõmsad austraallastest kliendid, pisikesed öökullid, tundlikult kirjeldatud leopardid, mäenõlva tagant väljalendavad prussakaparved ja kõik muu, millega Zimbabwes kokku puutuda võib.

Üllatuslikult on selles raamatus juttu ka eestlastest.


Tsiteerin: “Kui pojad välja arvata, peavad kaljudamaanid olema kõige pahuramad, kõige antisotsiaalsemad elukad, keda ma eales olen kohanud. Nii puudulikus ühiskonnas pole see ka üllatav. Poegadel lubatakse soojust ja kaitset otsides ronida oma ema turjale, aga sealt edasi on füüsilisi kontakte vähe. Erinevalt teistest imetajatest ei laku damaanid üksteist ja mängivad harva. See on sünge algus. [–] Ühest valel ajal heidetud pilgust piisab sülgamise, näksamise ja hammaste kiristamise laine alustamiseks.”