„Brežnevi lapsed“ – eestivenelaste traagiline lugu
Sana Valiulina (53) on ilmselt üks tuntumaid Eestiga seotud kirjanikke, kuid tema nime pole enamik eestlasi kunagi kuulnud. Tallinnas sündinud tatarlanna romaanid, millest enamik on seotud eluga Nõukogude Eestis ja Moskvas ning tatarlaste saatusega, on ilmunud Hollandi olulistes kirjastustes, tõlgitud mitmesse keelde ja esitatud kirjanduspreemiatele. Valiulina õppis Moskva ülikoolis Skandinaavia keeli ning elab Hollandis, kus tegutseb tõlkija, õpetaja ning ajakirjanikuna. Ta kirjutab hollandi keeles, erandiks on romaan „Brežnevi lapsed“, mille ta kirjutas vene keeles. See on ka tema esimene eesti keelde tõlgitud raamat ja tuleb müügile juuli alguses. Valiulina räägib ka eesti keelt veel korralikult. Tal on terav kõrvaltvaataja pilk ning ta täidab teatud teemade kirjeldamisel eesti kirjanduses olevat tühimikku.
Olete huvitavat päritolu: Eestis sündinud tatarlane, õppinud Moskvas ja nüüd juba üle 25 aasta elanud Hollandis.
Mõlemad minu vanemad olid Nižegorodski tatarlased. Ema sündis Puškinis (Tsarskoje Selos) ja isa Moskvas, kuhu kahekümnenda sajandi algul saabus esmalt tema onu, seejärel ka tema õde ja minu vanaema. Eestisse sattus esimesena ema, 1943. aastal. Rinne kulges läbi Puškini ja mu raudteelasest isa oli kuulutatud kadunuks, nii et ema koos vanaema, kahe venna ja ühe õega põgenes lääne poole.
Kuskil Kingissepa kandis surid vanaema ja üks vendadest, nii et Eestisse jõudis ema ühe venna ja ühe õega. See on üks neid lugusid... kuskil sattus ema vennast ja õest lahku ja teda taheti juba Saksamaale viia, aga üks lahke sakslane lubas tal rongist maha hüpata ja ta sattus tallu, kus aitas last hoida ja õppis eesti keelt rääkima. Venda ja õde taheti saata Norrasse, kuid kohalikud tatarlased said nad toidupoolise eest põgenikelaagrist kätte.