Broken Bells “Broken Bells”
Paljukiidetud uue Gorillaze plaadi ilmumine jätab Broken Bellsi kauamängiva tõenäoliselt kuhugi tagapaanile virvendama. Ühendab neid kaht ju sama mootor, supernõutud ja -haibitud produtsent Danger Mouse, kelle ajakava ja programm on tihedam kui Hannes Võrnol. Ja on selge, et kui pead tegelema tuhande asjaga korraga, ei saa kõik ühtviisi briljantselt välja kukkuda. Mitte, et Broken Bells midagi eriti halba oleks. Oh ei. See on igati viisakas, lihtne, üsna turvaline, kodune kosmose-retro-biit-pop, mille peale te raadiokanalit ei vaheta, ent ei torma ka foorumisse küsima, mis looga tegemist on. Just selline kraam, mida Danger Mouse’ilt ootaks. Kõigi tuttavate sündikäikude ja biiditärinaga. Pole suuremaid üllatusi ega pettumusi. Kohustuslikuks indie-jorsiks (no umbes nagu Damon Albarn Gorillazes) on siin The Shinsi solist James Mercer, kes võlub mahedalt välja nii mõnegi kena minoorse meloodiajupi kaotusvalust ja muidu eksistentsiaalsest ängist. Plaadi algus (“The High Road”, “Vaporize” ja “The Ghost Inside”) seisab igatahes päris korralikult püsti, nõksutab põlve ning jätab mälestuse, mis kestab veel ka viimase loo ajal.
