"Ma tahtsin kirjutada ühe tähtsa näidendi," ütleb Shanley. ""Kahtlus" on erakordselt vaikne töö näitekirjanikult, kes saavutas tuntuse kirglike inimeste jõhkrate armulugude luulelennulise portreteerimisega," ütleb Shanley kohta New York Times. "Eemaletõukavalt kütkestav," ütles sama väljaande esikriitik Ben ­Brantley kui Shanley rakendas muserdava armuloo mudelit poliit-allegoorial. Iisraeli ja Palestiina konflikti kuvab ta näidendis "Räpane lugu" (Dirty Story, 2003) mehe-naise vahelise sadomasohhistliku suhtena. Kuid: "Õrnus sobib Shanleyle," ütleb toosama Ben Brantley "Kahtluse" arvustuses, "näidend on kirjutatud kõhedusttekitava seguga kaastundest ning erapooletusest."

Olgugi et "Kahtlus" on üles ehitatud pedofiilia kahtlustuse ümber Bronxi katoliku koolis 60. aastatel, on see ennekõike võitlus uue ning vana elukorralduse vahel. Võitlus, mida "vana" peab kindla veendumusega - ka siis, kui tõde ei pruugi seda enam toetada.

*
Mis sind ajendas "Kahtlust" kirjutama?

Kirjutasin selle Bushi ajal, siis kui hakkasime Iraaki ründama. Vaatasin sel ajal palju telekat ning panin tähele, et ühed inimesed rääkisid neis teledebattides väga kiiresti, väga valju häälega ning tugeva veendumusega - sellest, miks on hädavajalik Iraaki rünnata - et on massihävitusrelvad, ja kõik see jutt. Ja siis need teised inimesed, kes ei kõnelnud pooltki nii suure kindlusega ning tegid pikemaid mõttepause, näisid nois aruteludes alla jäävat. Panin ka tähele, et saatejuhid näisid toetavat ja uskuvat just noid suure veendumusega seletajaid. Mul hakkas selle peale rindkere valutama, ning pikapeale sain aru, et sel tuimal valul on ka nimi, ja et see on Kahtlus, ja et Kahtlus pole üldse halb asi.

Kahtlemist peetakse ju ikka rohkem nõrkuseks.

Ütleme siis nii, et kindlus loobki parema tunde, kuid kahtlus peab paremini ajale vastu, ma arvan. Kahtlemine on julgem, dünaamilisem. Kindluse võib korraks saavutada, kuid sellele pikalt peatuma jääda tähendab stagneeruda.

Kuidas see juhtus, et sa "Kahtluse" režissööriks said, kui sinu ainsat tööd filmilavastajana loetakse läbikukkumiseks?

(Tema debüüti filmirežissöörina, seikluskomöödiat "Joe vulkaani vastu" [Joe Versus the Volcano, 1990], saatis Hollywoodi mõttes ebaedu. "Üleprodutseeritud pettumus," ütleb Variety - autor) Ma ei tea. See, et mina oma näidendi ekraani jaoks adapteerin, oli kõigile selge. Kuid ühel hetkel hakkas produtsent rääkima, et talle tundub, et mina peaksin selle filmi ka lavastama. Mõtlesin, ja ütlesin, et tead mis - mulle tundub ka. Kuigi ma ei tahtnud seda teha.

Näidendis on neli näitlejat ja must tuba.

Just nimelt - sellest tuli teha major ­motion picture. Olin muide veendunud, et kukun läbi.

Aga läks ju teisiti. Lisaks sinule kandideerisid Oscarile ka kõik "Kahtluse" peaosatäitjad. Tahtsid sa just neid näitlejaid ja oli neid ka raske saada?

Tahtsin küll ja ei olnud raske saada, veider küll. Meryl Streepi sain esimesena. Sõime lõunat, eine lõpuks mõistsin, et ta tahab seda rolli mängida. Siis helistasin Philip Seymour Hoffmanile, keda isiklikult tunnen; tema ütles algul, et tal vist pole aega, kuid käsikirja loeb hea meelega. Päev hiljem ta helistas ning ütles, et tahab seda teha. Amy Adams tuli ise minu juurde - lendas LAst oma rahaga kohale, "Junebug" DVD-l kaasas (Adams kandideeris selle rolliga 2006. a kõrvalosa Oscarile - autor), olin filmi muidugi näinud, kohtusime, ta sobis rolli nagu valatult ning andsin osa talle. Viola Davise leidsime casting'uga - proovisime mitut mustanahalist näitlejatari - kõik olid suurepärased, kuid Viola casting'u ajal märkasin, et terve meeskond on tardunud - she killed the crew! -, nii et tema ma lihtsalt pidin võtma."

Oled öelnud, et läbikukkumine on see, mis mehed poisikestest eraldab?

Nii vist on jah.

Kuid eduga pidi olema raskem toime tulla, kuidas sina sellega hakkama saad?

Mul pole seda edu veel nii palju olnud, et oleks õnnestunud sõltuvusse jääda.

"Kuuhullude" eest Oscari võitnuna oskasid öelda, et edu on heroiin.

Edu ongi heroiin. Nagu ka raha, tuntus ja imetlus. Sellepärast otsustasingi pärast "Kuuhulle" LAst New Yorki tagasi kolida. LA on väga peibutav. Väga raske oli ära tulla. Kuid tulin koju tagasi ja hakkasin tegelema ­uute projektidega...

Suur edu ongi eriolukord ning sellisena tulebki seda võtta. Läbikukkumine on pigem tavaline asi - argipäev - püüad miskit teha, ei tule päris välja, ja nii ta läheb. Teatris unustatakse see paari nädalaga, aga filmi puhul tuletatakse pärast veel kümme aastat meelde."

*
"Üheksa projekti kümnest kukuvad mul ­läbi," kinnitab Shanley kohtumisel The New Schooli draamatudengitega.

"Kuidas sa siis diilid nende läbikukkumistega?" küsib ürituse korraldaja. "Vahel istun kohvikus ja loen nende inimeste nägusid, kes ei julge tere öelda, kui olen halva arvustuse saanud - teen, mida vaja, et mitte liialt masenduda - ma ei kavatse veel sellepärast oma päeva kaotada. Kuigi ega see valutu pole."

"Kirjanikuna ning mehena on mul ­olnud üks keskne võitlus pidada - endast arusaamise ning iseenda aktsepteerimise raske töö," ütleb Shanley oma näidendikogumiku eessõnas. Enne Oscari-võitu töötas ta liftiparandajana, ehitusmehena, lukksepana, baarmenina. "Arvan, et kogu hirmu juur on eitamises. Oma elu jooksul olen, ühel või teisel ajal, kõike eitanud. Igat väiksematki asja omaenda isiku juures. Oma vanemaid, oma Bronxi päritolu, oma ameerikalikkust, oma iiri juuri, oma ihasid, oma surelikkust, oma armastuse ning aktsepti vajadust, oma armukadedust, oma vägivaldsust, oma viha. Ma pole julge mees, loomu poolest. Olen lihtsalt aru saanud, et elu võtmehetkedel peab inimene endas nii palju julgust leidma, et edasi liikuda ja elada" ("13 by Shanley" eessõnast, 1992).

"See näidend on pühendatud kõigile Bronxis, kes mind peksid või mind suudlesid," ütleb Shanley oma läbimurdenäidendi "Danny ja sügavsinine meri" pühenduses, "ning neile, keda peksin või suudlesin mina." Näidend räägib kahe süütust ihkava, kuid vägivaldse armastaja kohtumisest ühes Bronxi "kõige räpasemas urkas". -

"Hellhole," ütleb Manhattani ajakirjanik selle Bronxi osa kohta, kus näidendi tegevus toimub.

Bronx mõjub su näidendeis põrguauguna.

Ei, mina Bronxi kindlasti põrguks ei pea. Mina suhtun Bronxi suure poolehoiuga. Selleks, et olla hea kirjutaja, et olla huvitav kunstnik, ütleja, ei tohi oma päritolu ära põlata. Vastupidi, seda kõike tuleb hinnata väärtuslikuks ning kasutada pigem jõuallika kui häbina, ja Bronxiga olengi ma täpselt seda teinud. Iga mu biograafia, iga kavaleht jne algab sõnadega "Sündinud Bronxis" (Born in Bronx). See on alati kõige esimene lause, millega end tutvustan."

("Kahtluse" kavalehelt: John Patrick Shanley sündis Bronxis. Püha Helena lasteaiast visati ta välja. Püha Anthony kooli sööklast sai ta eluaegse keelu. Kardinal Spellmanni keskkoolist visati ta välja. New Yorgi ülikool andis talle akadeemilise katseaja ning palus tal õpingute jätkamiseks kooli tribunali ette ilmuda. Kui temalt uuriti, et miks need asutused teda niimoodi on kohelnud, puhkes ta nutma ning vastas, et ei tea. Ja läks Ameerika Ühendriikide merejalaväkke. Seal sai ta hakkama. Ja hakkama saab ta ka nüüd" - Autor)

Aga need inimesed, just sinu Bronxi-näidendites, igatsevad kõik kusagilt välja saada. Mida see Bronx siis sümboliseerib sinu jaoks, oled sa ise sealt välja saanud?"

Ei. Mina jäin paigale. Bronx väljus minust. Põles maha ükspäev, ja mina pidin lahkuma, sest seal ei olnud enam mitte midagi. Justkui helikopter oleks tulnud ja terve Bronxi ära viinud ning minu sinna seisma jätnud. Nii see mulle tundus.

*
Isa, lihunikukirves käes, pojale "Külluse maja kerjustes" (Beggars in the House of Plenty, 1991): "Poeg, sa hakkad armastuse poole küünitama, et seda tühja auku täita, mille ma su sisse panin, aga tea, et seda nälga ei saagi kustutada. Ma ei hakka sind eales aktsepteerima." "Oli siis nii hirmus kodus elada?" küsib Shanley ema oma täiskasvanud pojalt. "Miks sa minu vastu õrnem polnud?" küsib poeg. "Sest ma lihtsalt pole selline inimene."

Shanley hakkas kirjutama lapsena. Kooliajal nähtud "Cyrano de Bergerac" (nimitegelane draamakirjanik ja sõjamees) ning sealt idanema läinud unistus aitas tal kujuneda hetke-Ameerika üheks edukaimaks näitekirjanikuks.

Teatri kontekstis mõjub ta edust hoolimata outsider'ina. New Yorgi teatriilma geid kutsuvad Shanleyt "Manly John Shanleyks". "Kena ehitusmehe välimusega," ütleb ka New York Times. Keskklassil ning seksuaalvähemustel on selles ilmas rohkem kodanikuõigusi kui töölistel ja heterotel. Näitlejate hulgas teatakse Shanleyt autorina, kes ei lase oma tekstis mitte ühtegi sõna ära muuta. Kuigi tema andesse ja saavutustesse suhtutakse austusega, peavad nii mõnedki Shanleyt väga kontrollivaks. Shanley vastus intervjuust New York Timesile:

"Olen aru saanud, et nende jaoks, kes mind kontrollivaks peavad, ongi küsimus kontrollis; minu jaoks on küsimus ideedes. Olen avatud kõigele, mis muudab mu töö paremaks, paraku olen pidanud lugematuid kordi nägema, kuidas mu töö avardumise asemel kahaneb. Siis tunnengi, et pean oma uskumuste eest võitlema. Teater pole minu jaoks iseenesestmõistetav. Minu vanemad oleksid saatnud mu tööle telefonifirmasse, võib-olla tuletõrjesse. Mina aga tahtsin saada kirjanikuks, olemata ühtegi kirjanikku elu sees näinud või teatriski käinud. Minu oskused ning iha end kuuldavaks teha surusid mu aga esile karjuma: "Te, kurat, võtate mu tööd oma teatrisse mängida!" Jõudu sain veendumusest, et see töö on minu jaoks. Muidugi võitlen ma selle vastu, kui keegi tahab mu töö puhul vähemaga läbi ajada."

"Nätekirjandus on üksikkirjaniku viimane tõeline bastion. Mind huvitab see ainuüksi sellepärast, et see on koht, kus raha pole. Rahale meeldib olla seal, kus on kokkulepped, kus on turvaline. Sõltumatust raha pelgab. Just sellepärast tahaks teatris vahel karjuda: "Mees! Sul on võimalus siin öelda ÜKSKÕIK mida, ja sina ütled seda? See kuradi äratallatud tükk, see sinu poolt tarvitamiskõlbmatuks muudetud Arthur Milleri näidend, mida ma 500 korda näinud olen ("Müügimehe surm" - Autor), on kõik, mida sul on öelda!? Ma ei saa sellest aru. Teatris võib kõike teha, kõike öelda - seaduse piires. Minu jaoks on see natuke liiga erutav areen, et see ainult tuimarditele jätta," põhjendab ta samas intervjuus, miks ta tele- ega filmitööst nii lummatud pole kui teatrist.

*
Mis elu sa praegu elaksid, kui oleksid "Kahtluse" eest Oscari võitnud?

Ma ei usu, et see elu oleks praegusest erinev.

Kas Oscariga ei kaasne mitte rahaliselt ahvatlevad pakkumised?

Sellega on nii, et kui ühe oled juba saanud... Ühesõnaga, neid pakkumisi on mul nüüd olnud kogu aeg.

Miks sa filme kirjutad?

Alati kui tegelen filmiga, tahan teatrisse tagasi, ja alati kui teen teatrit, tahan põgeneda filmi tegemisse. Tunnen end põhimõtteliselt igal pool ebamugavalt, ja tahan sealt, kus olen, alati ära. Ning mind aitab see teadmine väga, et mul on üks teine koht ka olemas.

Mis on kunstnike roll ühiskonnas?

Kunstnikud peavad kirjeldama seda, mida pole. Peavad vaatama ja ütlema, et okei: need ja need asjad/teemad siin on kaetud, aga mis toimub selle alaga siin, millega mitte keegi ei tegele? Ma loen iga päev ajalehte ainult selleks, et lugeda sealt seda, millest ei räägita. See ongi minu töö kunstnikuna.

Oled öelnud, et terve Ameerika rahvas põeb spirituaalset suhkruhaigust. Kas mitte terve maailm?

On küll nii, et terve maailm on ilmselgelt üle võrgustatud - kommunikatsiooni hulk on suurem kui ei eales varem, samas tühjem kui ei kunagi enne, ning sedasorti väga pindmine intensiivsus on justkui üle kogu planeedi mingi võrgu tõmmanud ja litsub kõiki inimesi kokkupoole, ilma et annaks mingisugustki vabaduse tunnet.

Mida sa arvad religioonist?

Mulle ei meeldi mõte, et keegi üritab mu spirituaalsuse kuidagi ära organiseerida. Et ma kogen omal käel midagi spirituaalset, mis paneb mind uskuma, ja siis mingi õpetaja tuleb ja hakkab mulle rääkima, kuidas sellest, mida ma kogesin ja mida ma usun, peab mõtlema. Ning hakkab siis dikteerima, mis asi see on, mida ma kogesin, või käsib mul omal käel kogetut ignoreerida. Mina arvan, et igasugune vahemehetöö, mis trügib inimese ning tema võime vahele osaleda jumalikkuses, on pigem tõkestav kui seda soodustav.

Aga kuidas suhtud ­koguduste sellesse aspekti, mis inimesi kokku toob ja ühendab - kokku ­tulemine mitte niivõrd usu pärast, vaid kok­ku­kuuluvuse vajadusest - spirituaal­sest igatsusest - hindad sa seda?"

Leian, et kogukondlik aspekt on väga oluline ning et selle järele on tänapäeva maailmas kohutav nälg - nüüd, mil ka inimestevahelise suhtlemise bränd on üli-isoleeriv - inimene istub üksi oma toas, oma arvuti ekraani ees ning suhtleb kellegagi, keda ta ei tea. See pole võrreldav elusa kommunikatsiooniga kahe inimese vahel, samas toas. Olen muide kindel, et see nii ei jää - olen kindel, et toimub mingi kogukondlik ülestõusmine või midagi sellist.

Mida soovitada maale, rahvale - ütleme siis, Eestile -, kus inimestel pole usku, ning samas on nõrgad peresidemed?

Mulle näib, et Eesti kannatab sellesama käes, mida põeb kogu endine ida-blokk - see on põhjalik küünilisus. Just see on muutnud nende südamed rõõmutuks ja kõledaks. Inimesed, kes on jõudnud ­sellisesse ellusuhtumisse nagu "Mis mõte sellel kõigel ja üleüldse millelgi on?", peavad ­naasma lihtsuse juurde. Looduse juurde. Peavad minema vaikuse sisse, ning peavad palvetama. Ükskõik kelle poole ja milliste palvetega.

Aga mida soovitada inimestele, kes on kui oravad rattas ega suuda või oska sellelt maha tulla?

Minna loodusesse. Ning pidada meeles, et mitte midagi ei juhtu. Tegelikult ei juhtu ju mitte midagi. Kõik see tormlemine on põgenemine fakti eest, et mitte midagi ei juhtu. Nii et loodusesse tuleb minna, vaikusesse, ning olla seal nii kaua, kuni hakatakse jalle und nägema, nii öösiti kui päeva ajal, ja neid unelmaid, unenägusid tuleb tähele panna, neist rääkida ning lasta kõigel elaval inimeses peituv elusäde jalle süüdata.

Mis on suurim viga, mida õnnejahil inimesed teevad?

Suurim viga on õnne jahtida. Õnn on midagi sellist, mida võib vahetevahel tunda, kui veab, ning seda peab suutma tingimusteta nautida. Õnne jahtimise asemel tuleks oma elu elada, ennekõike välja mõelda, mis asi see on, mida tahetakse teha, ja seda siis tegema hakata. Ja kui see teeb su vahel õnnelikuks - väga hea. Kui Beethoven oleks terve elu õnne taga ajanud, poleks meil mitte ühtegi ta sümfooniat.

Oled öelnud, et inimelu võib olla unistus.

Inimelu ON unistus.

Kuidas see sinu elus avaldub?

Mul pole mitte mingit tõendit selle kohta, et midagi muud peale unistamise aset leiaks. Ka pole ma mitte midagi sellist näinud ega lugenud, mis selle väite ümber lükkaks. Oleme metafoorilised olendid, fakt, mis mind lõputult köidab: et magades näeme me und ning et und näeme metafoorides. Et unes muutuvad me päevad millekski uueks - millekski nii šokeerivaks ja ootamatuks, et meil on oma unedest keeruline aru saada. Milline hüpe päeva-eksistentsist ja kui raske on meil endid mõista!

Ning ma arvan, et selle teadmatuse sisse võiks lõdvestuda - pole tarvis kogu aeg lokku lüüa ning igasugu urgastes ronida, et kõigest aru saada. Elu tuleb elada, ja mõista, et need konkreetsed asjad, mida ühel või teisel ajahetkel kogeme, on palju suurema tähendusega, kui mina või sina suudame seda ette kujutada. Et need asjad, mis kusagil mingite teiste asjadega ühenduvad ega näi omavahel mingit seost omavat, loovad omakorda metafoore ja toovad meile sel moel valgustust, mida me elud vajavad. Iga inimese ning iga asja taga on suur vaikus. Ma arvan, et selle vaikusega tuleb sõbruneda, vastasel juhul hakkab see meid hävitama.