Bronxi poeet
Tema viis aastat tagasi esietendunud "Kahtlus" (Doubt, 2004), mis liikus off-Broadway teatrist edasi Broadwayle ning tõusis 2005. aasta Ameerika teatrihooaja tippu, võitis näitekirjanikule muude autasude hulgas Pulitzeri preemia ja Tony auhinna. Näidendi põhjal vändatud samanimeline film kandideeris tänavu - autori adaptsioonis-lavastuses - viiele Oscarile. Olgugi et "Kahtlus" autorile Oscarit ei toonud, on näitekirjanikul varasemast ajast Filmiakadeemia auhind "Kuuhullude" (Moonstruck, 1987) stsenaariumi eest olemas. Võrdväärne tunnustus töö eest teatris saabus aga alles "Kahtlusega."
"Ma tahtsin kirjutada ühe tähtsa näidendi," ütleb Shanley. ""Kahtlus" on erakordselt vaikne töö näitekirjanikult, kes saavutas tuntuse kirglike inimeste jõhkrate armulugude luulelennulise portreteerimisega," ütleb Shanley kohta New York Times. "Eemaletõukavalt kütkestav," ütles sama väljaande esikriitik Ben Brantley kui Shanley rakendas muserdava armuloo mudelit poliit-allegoorial. Iisraeli ja Palestiina konflikti kuvab ta näidendis "Räpane lugu" (Dirty Story, 2003) mehe-naise vahelise sadomasohhistliku suhtena. Kuid: "Õrnus sobib Shanleyle," ütleb toosama Ben Brantley "Kahtluse" arvustuses, "näidend on kirjutatud kõhedusttekitava seguga kaastundest ning erapooletusest."
Olgugi et "Kahtlus" on üles ehitatud pedofiilia kahtlustuse ümber Bronxi katoliku koolis 60. aastatel, on see ennekõike võitlus uue ning vana elukorralduse vahel. Võitlus, mida "vana" peab kindla veendumusega - ka siis, kui tõde ei pruugi seda enam toetada.
*
Mis sind ajendas "Kahtlust"
kirjutama?
Kirjutasin
selle Bushi ajal, siis kui hakkasime Iraaki ründama. Vaatasin sel ajal
palju telekat ning panin tähele, et ühed inimesed rääkisid
neis
teledebattides väga kiiresti, väga valju häälega ning tugeva
veendumusega - sellest, miks on hädavajalik Iraaki rünnata - et on
massihävitusrelvad, ja kõik see jutt. Ja siis need teised inimesed,
kes
ei kõnelnud pooltki nii suure kindlusega ning tegid pikemaid
mõttepause, näisid nois aruteludes alla jäävat. Panin ka
tähele, et
saatejuhid näisid toetavat ja uskuvat just noid suure veendumusega
seletajaid. Mul hakkas selle peale rindkere valutama, ning pikapeale
sain aru, et sel tuimal valul on ka nimi, ja et see on Kahtlus, ja et
Kahtlus pole üldse halb asi.
Kahtlemist peetakse ju ikka rohkem nõrkuseks.
Ütleme
siis nii, et kindlus loobki parema tunde, kuid kahtlus peab paremini
ajale vastu, ma arvan. Kahtlemine on julgem, dünaamilisem. Kindluse
võib korraks saavutada, kuid sellele pikalt peatuma jääda
tähendab
stagneeruda.
Kuidas see juhtus, et sa "Kahtluse" režissööriks
said, kui sinu ainsat tööd filmilavastajana loetakse
läbikukkumiseks?
(Tema
debüüti filmirežissöörina, seikluskomöödiat
"Joe vulkaani vastu" [Joe
Versus the Volcano, 1990], saatis Hollywoodi mõttes ebaedu.
"Üleprodutseeritud pettumus," ütleb Variety - autor) Ma ei
tea. See, et
mina oma näidendi ekraani jaoks adapteerin, oli kõigile selge. Kuid
ühel hetkel hakkas produtsent rääkima, et talle tundub, et mina
peaksin
selle filmi ka lavastama. Mõtlesin, ja ütlesin, et tead mis - mulle
tundub ka. Kuigi ma ei tahtnud seda teha.
Näidendis on neli näitlejat ja must tuba.
Just nimelt - sellest tuli teha major motion picture. Olin muide
veendunud, et kukun läbi.
Aga
läks ju teisiti. Lisaks sinule kandideerisid Oscarile ka kõik
"Kahtluse" peaosatäitjad. Tahtsid sa just neid näitlejaid
ja oli neid
ka raske saada?
Tahtsin küll ja ei olnud raske saada,
veider küll. Meryl Streepi sain esimesena. Sõime lõunat,
eine lõpuks
mõistsin, et ta tahab seda rolli mängida. Siis helistasin Philip
Seymour Hoffmanile, keda isiklikult tunnen; tema ütles algul, et tal
vist pole aega, kuid käsikirja loeb hea meelega. Päev hiljem ta
helistas ning ütles, et tahab seda teha. Amy Adams tuli ise minu juurde
- lendas LAst oma rahaga kohale, "Junebug" DVD-l kaasas (Adams
kandideeris selle rolliga 2006. a kõrvalosa Oscarile - autor), olin
filmi muidugi näinud, kohtusime, ta sobis rolli nagu valatult ning
andsin osa talle. Viola Davise leidsime casting'uga - proovisime mitut
mustanahalist näitlejatari - kõik olid suurepärased, kuid Viola
casting'u ajal märkasin, et terve meeskond on tardunud - she killed the
crew! -, nii et tema ma lihtsalt pidin võtma."
Oled öelnud, et läbikukkumine on see, mis mehed
poisikestest eraldab?
Nii vist on jah.
Kuid eduga pidi olema raskem toime tulla, kuidas sina sellega
hakkama saad?
Mul pole seda edu veel nii palju olnud, et oleks õnnestunud
sõltuvusse jääda.
"Kuuhullude" eest Oscari võitnuna oskasid
öelda, et edu on heroiin.
Edu ongi heroiin. Nagu ka raha, tuntus ja imetlus. Sellepärast otsustasingi pärast "Kuuhulle" LAst New Yorki tagasi kolida. LA on väga peibutav. Väga raske oli ära tulla. Kuid tulin koju tagasi ja hakkasin tegelema uute projektidega...
Suur edu ongi eriolukord ning sellisena
tulebki seda võtta. Läbikukkumine on pigem tavaline asi -
argipäev -
püüad miskit teha, ei tule päris välja, ja nii ta
läheb. Teatris
unustatakse see paari nädalaga, aga filmi puhul tuletatakse pärast
veel
kümme aastat meelde."
*
"Üheksa projekti kümnest kukuvad mul
läbi," kinnitab Shanley kohtumisel The New Schooli
draamatudengitega.
"Kuidas
sa siis diilid nende läbikukkumistega?" küsib ürituse
korraldaja.
"Vahel istun kohvikus ja loen nende inimeste nägusid, kes ei julge
tere
öelda, kui olen halva arvustuse saanud - teen, mida vaja, et mitte
liialt masenduda - ma ei kavatse veel sellepärast oma päeva kaotada.
Kuigi ega see valutu pole."
"Kirjanikuna ning mehena on mul
olnud üks keskne võitlus pidada - endast arusaamise ning
iseenda
aktsepteerimise raske töö," ütleb Shanley oma
näidendikogumiku
eessõnas. Enne Oscari-võitu töötas ta liftiparandajana,
ehitusmehena,
lukksepana, baarmenina. "Arvan, et kogu hirmu juur on eitamises. Oma
elu jooksul olen, ühel või teisel ajal, kõike eitanud. Igat
väiksematki
asja omaenda isiku juures. Oma vanemaid, oma Bronxi päritolu, oma
ameerikalikkust, oma iiri juuri, oma ihasid, oma surelikkust, oma
armastuse ning aktsepti vajadust, oma armukadedust, oma vägivaldsust,
oma viha. Ma pole julge mees, loomu poolest. Olen lihtsalt aru saanud,
et elu võtmehetkedel peab inimene endas nii palju julgust leidma, et
edasi liikuda ja elada" ("13 by Shanley" eessõnast,
1992).
"See näidend on pühendatud kõigile Bronxis, kes mind peksid või mind suudlesid," ütleb Shanley oma läbimurdenäidendi "Danny ja sügavsinine meri" pühenduses, "ning neile, keda peksin või suudlesin mina." Näidend räägib kahe süütust ihkava, kuid vägivaldse armastaja kohtumisest ühes Bronxi "kõige räpasemas urkas". -
"Hellhole," ütleb Manhattani ajakirjanik selle Bronxi osa
kohta, kus näidendi tegevus toimub.
Bronx mõjub su näidendeis
põrguauguna.
Ei, mina Bronxi kindlasti põrguks ei pea. Mina suhtun Bronxi suure poolehoiuga. Selleks, et olla hea kirjutaja, et olla huvitav kunstnik, ütleja, ei tohi oma päritolu ära põlata. Vastupidi, seda kõike tuleb hinnata väärtuslikuks ning kasutada pigem jõuallika kui häbina, ja Bronxiga olengi ma täpselt seda teinud. Iga mu biograafia, iga kavaleht jne algab sõnadega "Sündinud Bronxis" (Born in Bronx). See on alati kõige esimene lause, millega end tutvustan."
("Kahtluse"
kavalehelt: John Patrick Shanley sündis Bronxis. Püha Helena
lasteaiast
visati ta välja. Püha Anthony kooli sööklast sai ta
eluaegse keelu.
Kardinal Spellmanni keskkoolist visati ta välja. New Yorgi ülikool
andis talle akadeemilise katseaja ning palus tal õpingute
jätkamiseks
kooli tribunali ette ilmuda. Kui temalt uuriti, et miks need asutused
teda niimoodi on kohelnud, puhkes ta nutma ning vastas, et ei tea. Ja
läks Ameerika Ühendriikide merejalaväkke. Seal sai ta hakkama. Ja
hakkama saab ta ka nüüd" - Autor)
Aga need
inimesed, just sinu Bronxi-näidendites, igatsevad kõik kusagilt
välja
saada. Mida see Bronx siis sümboliseerib sinu jaoks, oled sa ise sealt
välja saanud?"
Ei. Mina jäin paigale. Bronx väljus
minust. Põles maha ükspäev, ja mina pidin lahkuma, sest seal
ei olnud
enam mitte midagi. Justkui helikopter oleks tulnud ja terve Bronxi ära
viinud ning minu sinna seisma jätnud. Nii see mulle tundus.
*
Isa, lihunikukirves käes, pojale "Külluse maja kerjustes"
(Beggars in
the House of Plenty, 1991): "Poeg, sa hakkad armastuse poole
küünitama,
et seda tühja auku täita, mille ma su sisse panin, aga tea, et seda
nälga ei saagi kustutada. Ma ei hakka sind eales aktsepteerima."
"Oli
siis nii hirmus kodus elada?" küsib Shanley ema oma täiskasvanud
pojalt. "Miks sa minu vastu õrnem polnud?" küsib poeg.
"Sest ma
lihtsalt pole selline inimene."
Shanley hakkas kirjutama lapsena. Kooliajal nähtud "Cyrano de Bergerac" (nimitegelane draamakirjanik ja sõjamees) ning sealt idanema läinud unistus aitas tal kujuneda hetke-Ameerika üheks edukaimaks näitekirjanikuks.
Teatri
kontekstis mõjub ta edust hoolimata outsider'ina. New Yorgi teatriilma
geid kutsuvad Shanleyt "Manly John Shanleyks". "Kena ehitusmehe
välimusega," ütleb ka New York Times. Keskklassil ning
seksuaalvähemustel on selles ilmas rohkem kodanikuõigusi kui
töölistel
ja heterotel. Näitlejate hulgas teatakse Shanleyt autorina, kes ei lase
oma tekstis mitte ühtegi sõna ära muuta. Kuigi tema andesse ja
saavutustesse suhtutakse austusega, peavad nii mõnedki Shanleyt väga
kontrollivaks. Shanley vastus intervjuust New York Timesile:
"Olen aru saanud, et nende jaoks, kes mind kontrollivaks peavad, ongi
küsimus kontrollis; minu jaoks on küsimus ideedes. Olen avatud
kõigele,
mis muudab mu töö paremaks, paraku olen pidanud lugematuid kordi
nägema, kuidas mu töö avardumise asemel kahaneb. Siis tunnengi,
et pean
oma uskumuste eest võitlema. Teater pole minu jaoks
iseenesestmõistetav. Minu vanemad oleksid saatnud mu tööle
telefonifirmasse, võib-olla tuletõrjesse. Mina aga tahtsin saada
kirjanikuks, olemata ühtegi kirjanikku elu sees näinud või
teatriski
käinud. Minu oskused ning iha end kuuldavaks teha surusid mu aga esile
karjuma: "Te, kurat, võtate mu tööd oma teatrisse
mängida!" Jõudu sain
veendumusest, et see töö on minu jaoks. Muidugi võitlen ma
selle vastu,
kui keegi tahab mu töö puhul vähemaga läbi ajada."
"Nätekirjandus
on üksikkirjaniku viimane tõeline bastion. Mind huvitab see
ainuüksi
sellepärast, et see on koht, kus raha pole. Rahale meeldib olla seal,
kus on kokkulepped, kus on turvaline. Sõltumatust raha pelgab. Just
sellepärast tahaks teatris vahel karjuda: "Mees! Sul on
võimalus siin
öelda ÜKSKÕIK mida, ja sina ütled seda? See kuradi
äratallatud tükk,
see sinu poolt tarvitamiskõlbmatuks muudetud Arthur Milleri näidend,
mida ma 500 korda näinud olen ("Müügimehe surm" -
Autor), on kõik, mida
sul on öelda!? Ma ei saa sellest aru. Teatris võib kõike
teha, kõike
öelda - seaduse piires. Minu jaoks on see natuke liiga erutav areen, et
see ainult tuimarditele jätta," põhjendab ta samas intervjuus,
miks ta
tele- ega filmitööst nii lummatud pole kui teatrist.
*
Mis elu sa praegu elaksid, kui oleksid "Kahtluse"
eest Oscari võitnud?
Ma ei usu, et see elu oleks praegusest erinev.
Kas Oscariga ei kaasne mitte rahaliselt ahvatlevad
pakkumised?
Sellega on nii, et kui ühe oled juba saanud... Ühesõnaga,
neid pakkumisi on mul nüüd olnud kogu aeg.
Miks sa filme kirjutad?
Alati
kui tegelen filmiga, tahan teatrisse tagasi, ja alati kui teen teatrit,
tahan põgeneda filmi tegemisse. Tunnen end põhimõtteliselt
igal pool
ebamugavalt, ja tahan sealt, kus olen, alati ära. Ning mind aitab see
teadmine väga, et mul on üks teine koht ka olemas.
Mis on kunstnike roll ühiskonnas?
Kunstnikud
peavad kirjeldama seda, mida pole. Peavad vaatama ja ütlema, et okei:
need ja need asjad/teemad siin on kaetud, aga mis toimub selle alaga
siin, millega mitte keegi ei tegele? Ma loen iga päev ajalehte ainult
selleks, et lugeda sealt seda, millest ei räägita. See ongi minu
töö
kunstnikuna.
Oled öelnud, et terve Ameerika rahvas põeb spirituaalset
suhkruhaigust. Kas mitte terve maailm?
On
küll nii, et terve maailm on ilmselgelt üle võrgustatud -
kommunikatsiooni hulk on suurem kui ei eales varem, samas tühjem kui ei
kunagi enne, ning sedasorti väga pindmine intensiivsus on justkui üle
kogu planeedi mingi võrgu tõmmanud ja litsub kõiki inimesi
kokkupoole,
ilma et annaks mingisugustki vabaduse tunnet.
Mida sa arvad religioonist?
Mulle
ei meeldi mõte, et keegi üritab mu spirituaalsuse kuidagi ära
organiseerida. Et ma kogen omal käel midagi spirituaalset, mis paneb
mind uskuma, ja siis mingi õpetaja tuleb ja hakkab mulle
rääkima,
kuidas sellest, mida ma kogesin ja mida ma usun, peab mõtlema. Ning
hakkab siis dikteerima, mis asi see on, mida ma kogesin, või käsib
mul
omal käel kogetut ignoreerida. Mina arvan, et igasugune
vahemehetöö,
mis trügib inimese ning tema võime vahele osaleda jumalikkuses, on
pigem tõkestav kui seda soodustav.
Aga kuidas
suhtud koguduste sellesse aspekti, mis inimesi kokku toob ja ühendab -
kokku tulemine mitte niivõrd usu pärast, vaid
kokkukuuluvuse
vajadusest - spirituaalsest igatsusest - hindad sa seda?"
Leian,
et kogukondlik aspekt on väga oluline ning et selle järele on
tänapäeva
maailmas kohutav nälg - nüüd, mil ka inimestevahelise suhtlemise
bränd
on üli-isoleeriv - inimene istub üksi oma toas, oma arvuti ekraani ees
ning suhtleb kellegagi, keda ta ei tea. See pole võrreldav elusa
kommunikatsiooniga kahe inimese vahel, samas toas. Olen muide kindel,
et see nii ei jää - olen kindel, et toimub mingi kogukondlik
ülestõusmine või midagi sellist.
Mida soovitada maale, rahvale - ütleme siis, Eestile -, kus
inimestel pole usku, ning samas on nõrgad peresidemed?
Mulle
näib, et Eesti kannatab sellesama käes, mida põeb kogu endine
ida-blokk
- see on põhjalik küünilisus. Just see on muutnud nende
südamed
rõõmutuks ja kõledaks. Inimesed, kes on jõudnud
sellisesse
ellusuhtumisse nagu "Mis mõte sellel kõigel ja
üleüldse millelgi on?",
peavad naasma lihtsuse juurde. Looduse juurde. Peavad minema vaikuse
sisse, ning peavad palvetama. Ükskõik kelle poole ja milliste
palvetega.
Aga mida soovitada inimestele, kes on kui oravad rattas ega suuda
või oska sellelt maha tulla?
Minna
loodusesse. Ning pidada meeles, et mitte midagi ei juhtu. Tegelikult ei
juhtu ju mitte midagi. Kõik see tormlemine on põgenemine fakti
eest, et
mitte midagi ei juhtu. Nii et loodusesse tuleb minna, vaikusesse, ning
olla seal nii kaua, kuni hakatakse jalle und nägema, nii öösiti
kui
päeva ajal, ja neid unelmaid, unenägusid tuleb tähele panna,
neist
rääkida ning lasta kõigel elaval inimeses peituv elusäde
jalle süüdata.
Mis on suurim viga, mida õnnejahil inimesed
teevad?
Suurim
viga on õnne jahtida. Õnn on midagi sellist, mida võib
vahetevahel
tunda, kui veab, ning seda peab suutma tingimusteta nautida. Õnne
jahtimise asemel tuleks oma elu elada, ennekõike välja
mõelda, mis asi
see on, mida tahetakse teha, ja seda siis tegema hakata. Ja kui see
teeb su vahel õnnelikuks - väga hea. Kui Beethoven oleks terve elu
õnne
taga ajanud, poleks meil mitte ühtegi ta sümfooniat.
Oled öelnud, et inimelu võib olla unistus.
Inimelu ON unistus.
Kuidas see sinu elus avaldub?
Mul
pole mitte mingit tõendit selle kohta, et midagi muud peale unistamise
aset leiaks. Ka pole ma mitte midagi sellist näinud ega lugenud, mis
selle väite ümber lükkaks. Oleme metafoorilised olendid, fakt,
mis mind
lõputult köidab: et magades näeme me und ning et und näeme
metafoorides. Et unes muutuvad me päevad millekski uueks - millekski
nii šokeerivaks ja ootamatuks, et meil on oma unedest keeruline aru
saada. Milline hüpe päeva-eksistentsist ja kui raske on meil endid
mõista!
Ning ma arvan, et selle teadmatuse sisse võiks lõdvestuda - pole tarvis kogu aeg lokku lüüa ning igasugu urgastes ronida, et kõigest aru saada. Elu tuleb elada, ja mõista, et need konkreetsed asjad, mida ühel või teisel ajahetkel kogeme, on palju suurema tähendusega, kui mina või sina suudame seda ette kujutada. Et need asjad, mis kusagil mingite teiste asjadega ühenduvad ega näi omavahel mingit seost omavat, loovad omakorda metafoore ja toovad meile sel moel valgustust, mida me elud vajavad. Iga inimese ning iga asja taga on suur vaikus. Ma arvan, et selle vaikusega tuleb sõbruneda, vastasel juhul hakkab see meid hävitama.