Burmani peidus ratsanikud

Paul Burman kui hobustemaalija üllatab, kirjutab Kaire Nurk.

Näitus “Paul Burman. Peidus pool”. 17. aprill – 2. juuni 2002 Tartu Kunstimuuseumis.
Kui hea siiski, et eesti tuntuim animalist Paul Burman (1888–1934) ei ole pelgalt animalist – näitusel pole ei “Kodu-” ega “Metsloomade” sarja töid. Kuid on palju ratsanikke ja see on võimas. Kunstnik on loonud sadu (ehkki kõik pole säilinud – II maailmasõja aegsed kahjud) pilte ratsutavaist nais- ja meesaktidest – hobuseid ujutamas/jootmas, vibu laskmas, hagijate järel väljal galopeerimas või sammu sõitmas või lihtsalt maastikus viibimas. Varem on suuremat osa neist hinnatud kunstiliselt väärtusetuiks “haiglase kinnisidee kiireteks fikseeringuteks”. Tartu Kunstimuuseumi näitusevalik peatub apokalüptilistel (Burmani-poolne nimetus) ratsanikel lootusega, et nende kaudu on kunstnikul ka uue sajandi algul öelda inimesele oma sõnum.

Piltidel on enamasti valge hobune tagaplaanil – justkui avardamaks pildiruumi. Vaataja pilk libiseb tahtmatult eesolevast tumedast hobusest üle – ja avastab end ettekavatsematult keset maali/ratsanikke; või siis kaasatakse ta ratsutaja kaugusse suunduva diagonaali abil, või tuleb ratsanik käegakatsutavalt lähedale, otse vaataja ette. Me ei leia Burmanil sinist või kollast ratsut, kuid leiame valge ja musta – kas selles peitub ehk sisuline (hea-halb) vastandus või eelkõige visuaalne kontrastitarve? Mis laadne koosolemine õieti Burmani pildikeskonnas aset leiab? Enamasti eraldiseisvate subjektide isevärki paralleelkulgemine. Ka eirab selline paralleelesitus tavaperspektiivi: taga- ja esiplaanil asuvad objektid on antud sageli üsna võrdses suuruses ja kontrastsuses.

Me teame, miks kasutas Joseph Beuys oma loomingus küülikut, kuid ei tea, miks Burman hakkas kujutama hobuseid. Ja mille poolest erinevad Viiralti loomaaiapuurist pinguldatult ja valvsalt välja vaatavad tiigripilgud Burmani keset loodust paigutatud loomafüüsistest? Ehk on Burmanile tähtsam jõud, tugevus, seisund (kergus, kiirus, väsimus, janu, puhkus), Viiralt kaardistab enam karakterit.
Burman ei ole sugugi ainus vene põhjaga sümbolist eesti kunstis, sarnasust leiab August Janseni, Nikolai Triigiga.
Näitus Tartu Kunstimuuseumis sai tegelikult alguse kontaktidest Rootsis elava Karl Burman jun. tütre Kristi Burmaniga, kellel valmis Umeå ülikooli juures doktoritöö “Paul Burman. Living and Existential Space” (2002). Antud uurimus on nüüdsest kättesaadav ka Tartu Kunstimuuseumis. Näitust saadab teinegi Rootsis valminud trükis – väike ettekandepäeva artiklitekogumik, mida on võimalik kõigest 25 krooni eest igal huvilisel omandada.
Burman kui kunstnik manitseb pieteeditundelisele lähenemisele – vastasel korral jäävad ta tööd suletuks väliselt raskepärasesse, ehkki tajutavalt vastuolulisse staatikasse. Baltisakslasel Burmanil ei ole tõesti midagi ühist sakslastest ajakaaslaste Brücke ja Der Blaue Reiter-laste ekspressiivsete kvaliteetidega, äärmiselt vaba vormi ja värviga. Kõik ta pildil on justkui pidurdatud/ aheldatud – kas suletus haigusruumi või impulssideta keskkonna kajastus?
Kõik, alates pintslikirja monotoonsest rahutusest, piirdumisest motiivi koloriidirealismiga (varasem visioon Burmanist kui lumesiniste varjude ja punaste lillede maalijast sai näitusel täiendust Burmani kui roheliste maastike maalijaga), tegelaste lükitud paigutusest üksteise taha (nagu oleks järk-järgult figuure juurde sokutatud, eelneva tervikvisioonita) ning pilvede ja vee otsekui kipsi valatud massiividest (“Keila-Joa kosk”) kuni selleni välja, et stseen “ei mahu” ära. Ega tunne end vabalt pildiformaadis, kajastab kammitsetust ja loob probleemi, mida võib lahendada meditsiinispetsiifiliselt või Vilhelms Purvitise raskepärase impressionismina, või hoopis avaramalt üldinimlikke eksistentsiaalseid horisonte hoomates.

Kristi Burman annab kauni näite viimasest – Derrida, Bachelard’i, Rilke, Barthes’i jt abil juhatab ta meid tajuma Burmani maalide “piiramatut ruumi”. Uku Masingu “Mälestusi taimedest” aitab Kristi Burmanil kaasa liikuda Paul Burmani elujanusel sisenemisel taime elurütmi ja külluslikku õitsemisse, mis tempot aeglustamata voogab üle hortensiate, hüatsintide ja tulpidega küllastatud maalide äärte. Kui otsida vastet Paul Burmani inimesemõistele, siis näib tõesti võimalik olevat mõelda: “Tegelikult oleme me väga iidsed taimed” (Bachelard).
Tiiu Talvistu koostatud ekspositsioon arendab kronoloogia- ja kunstivooluvaba diskursust, olles samal lainel Kristi Burmani käsitlusega. Astumaks kunstnikule kui inimesele lähemale, on näituseruumid pealkirjastatud sisust/meeleolust lähtudes: “Ratsanikud”, “Vaikus”, “Avatud ruum” ning “Autoportree”. Põnev on kunstniku Selbstbildnis-seeria viimases, varjatuimas, eraldiasuvas võlvlaega väikses ruumis – isiksuse saladus, küsimused ja vastuseotsingud. Inimese siseruum.