Bussiputkad ja kaks punapäist naist
Kell 10.18 kõnnib kunstnik Eve Kask, erekollane vest seljas, hoogsalt mööda Tallinna-Tartu maantee kruusast äärt. Hoiab digifotoaparaati kaugel enese ees. Tal on käes villased mustad kindad, mis on huvitavad sellepoolest, et neil pole sõrmeotsi. Peatub. Teeb sammu tagasi. Veel sammu. Viib keharaskuse tugijalale, tardub ja astub kolm kiiret sammu edasi. Autode poole ta ei vaata. See, mida ta teeb, näeb välja nagu tants.
Need ilma sõrmeotsteta kindad ostis hommikul kaubamajast Signe Kivi. (Tegelikult ostis ta need endale.) Signe ise istub Eve valges Opel Caravanis sealsamas lähedal. Opel kõigub nagu tormi käes, kui suured rekkad möirates mööda tuhisevad, ja Signe jälgib Eve liikumisi teatava murega.
Eve pildistab bussiputkat lennujaama lähistel. Mõne kriipsuga joonistab Signe üles sellesama putka. Registreerib täpse kellaaja, joonistab juurde piktogrammid selle kohta, missugune oli pildistamise hetkel ilm – kas paistis päike või oli pilves või sadas. Ja kadestamist väärt ilusa ERKI-lõpetanu käekirjaga kirjutab juurde, mida iseloomulikku ta putka juures märkas.
Signe: “Võtame kakaod? Eve, sa tahad kakaod?”
Eve: “Ei tea.”
Signe: “Kuuma kakaod? Eve!!?”
Eve: “Hea küll.”
Signe: “Näe, Eve, siin on sinu kakao!”
Eve: “Kuidas ma sõidu ajal joon!?”
Signe: “Ei no… tahan, ei taha, tahan, ei taha! Kohutav hommik!!!”
*
Pildistamist alustati juulis. Laaditi auto söögikraami ja magamiskotte ja fotovarustust täis (Canon Powershot S1IS 10 x Zoom) ja mindi teele. Tehtud on kuus reisi, mis on kestnud kokku 20 päeva. Kolm päeva teel, neli päeva teel, viis päeva teel, jälle neli päeva teel jne. Üles on pildistatud rohkem kui 600 objekti, fotosid on tehtud peaagu 5000. Läbitud on neli tuhat kilomeetrit ja natuke peale. Liikumiskiirus keskeltläbi 25 km/h.
Kuna ettevõtmine on kulukas (eriti piltide väljatrükk), on kunstnikel n-ö low budget, ööbitakse autos. Ükskord äratati neid hommikul kahe tõsises joobes isiku poolt (Setumaal). Ükskord on neid visatud kiviga (Sindis). Ja ükskord juhtus nii, et Signe ja Eve nägid õhtul kell 23 keset Iisaku alevit, et kohvikuaknas põleb tuli ja inimesed istuvad lauas. Küsisid köögist, et kas oleks kohta, kus võiks veidi arvutiga tööd teha. Koht leiti ja töö läks lahti. Ja õhtu edenedes selgus, et nad on sattunud pulmapeole!
*
Eve: “Ma olen neitsi tähtkujust ja seetõttu olen ma…”
Signe: “…ütleme nii, et sa oled küllalt kehva iseloomuga ja…”
Eve: “…pedantne.”
Signe otsib parajat sõna, aga terminist pedantne ta ilmselt paremat ei leia.
Eve: “Ja see pedantsus lööb mul välja teatud olukordades.”
Signe: “Jah. Ja kui ma olen ennast harjutanud teadmisega, et sa oled pedantne, siis mingil hetkel üllatad sa mind sellise boheemlasliku…”
Eve: “Ma ütlesin, et see lööb mul välja teatud olukordades.”
Signe: “Kindlasti sa kogusid lapsepõlves kommipabereid.”
Eve: “Jah. Ja marke ka.”
*
Signe Kivi tunnistab, et alles siis, kui ta oli kultuuriminister ja kihutas ringi mööda Eestit (avamised, kõned, vastuvõtud), avastas ta tegelikult enda jaoks Eesti. Et on nii palju ilusat loodust, ilusaid maju ja mõisahooneid. Oma ringsõitudel jälgis ta tihti maanteed ja vaatas, missugune näeb välja asfalt. Signel oli ammuilma mõte teha seeria kangaid, mille muster oleks nagu asfalt. Ja asfalti uurides jäid silma tee ääres seisvad bussiputkad. Ühel päeval teadis Signe selgelt, et ta pildistab üles Eestimaa bussiputkad ja et ta teeb seda koos Evega. Signe tunneb Evet ammusest ajast. Signele meeldib, kuidas Eve pühendudes oma tööd teeb.
Tuli jaanipäev. Signe ja Eve istusid Lahemaal saunas ja Signe küsis: “Eve, kas sa tahaks minuga koos pildistada tee ääres seisvaid bussiputkasid?” Ise mõtles, et kui Eve vastab, et tal on endal juba ammu seesama mõte peas, siis ta ütleks Evele: tore, tee seda ise, see on sinu projekt.
Signe küsimust kuulates mõtles Eve: “ Oi ei! Ma olen endale lubanud, et sel aastal, kui on graafikatriennaal, ei tee mitte midagi muud!”
Aga järgmiseks päevaks oli Eve järele mõelnud ja ütles jah. Sellest asjast lihtsalt ei saa keelduda. See on nii põnev!
*
Kella kolme paiku oleme Mäos. Oleme läbinud üheksakümmend kilomeetrit, pildistanud üles üheksateist bussiooteputkat, ja meil on selleks kulunud viis tundi.
*
“Ängistuse tipp!” hüüavad daamid nagu ühest suust, kui meenutavad mõnd putkat, mis on küll korrektne, aga tumepruun.
Signe meelest tuleks osa putkasid kindlasti üle värvida. Aga nad ei peaks olema mingil juhul ühte värvi. Selle asemel, et putkad oleks kümnete kilomeetrite kaupa peedipunased ja sinise äärega, võiks lastele värvid kätte anda ja lasta putkad lilleliseks maalida, kui endal paremaid ideid ei tule.
Kunstnikule on ilusad ka sellised putkad, mis tavalise bussiootaja meelest ilusad ei pruugi olla. Grafiti vastu pole Evel ega Signel midagi. Grafiti võiks täitsa jätta, eriti kui see kannab positiivset meeleolu.
Eve arvab, et isegi igavusel on oma võlu. Evet inspireerib igavus vahel hoopis rohkem kui tohutu põnev arhitektuur. See sunnib mõtlema, kuidas pildistada nii, et oleks huvitav.
*
Signe: “Mitte keegi ei pildista bussiputkat kauem kui Eve!”
Eve on vait.
Signe: “Eve pildistas Tärivere putkat 25 minutit!”
Eve: “Asi oli selles, et mul oli probleem aparaadiga.”
Signe: “Ta oli seal pidevalt ühes poosis, liikumatult. Viis minutit, seitse minutit. Ma arvasin, et midagi on juhtunud, et ta on täiesti segi läinud. Et tal on kohe autot järele vaja! Ja siis ma…”
Eve: “Ta koputas mulle õlale!”
Signe: “Ma lähenesin hästi vaikselt, et Eve, kullakene, kas sa tead, et sa oled siin olnud juba 25 minutit. Ja tead, mis Eve tegi! Eve karjus: Tead, mina keskendun, ja sai saa niimoodi tulla!!!”
Eve: “Ma olin just saanud aparaadi õigesse seisu ja ta tuleb ja segab mind!”
*
Sõit läheb edasi Mäekülani, sealt Koeruni, Piibe maanteele ja tagasi koju.
Signe lehitseb oma mahukaid putkapiltide ja kommentaaridega kladesid. Signele ei ole joonestamine kunagi eriti meeldinud. ERKI ajal tegi Kalju alati selle töö tema eest ära. Aga praegu vaatab ise ka, et päris toredad on saanud.
Eve (rooli tagant): “Ma tahaks vett.”
Signe otsib seljatoe tagant pudeli.
Eve: “Signe ei oska ju avada!”
Signe: “Miks ma ei oska!?”
Signe avab. Ja siis algab sisin ja vusin. Ja järsku on auto armatuurlaud ja raadio ja esiklaas paksus laines. Signe karjub, Eve karjub.
Eve: “Ma olen sulle õpetanud, et sa pead pudelit avama kolme takti kaupa!”
Signe: “Kodus ma avan pudeleid vanni kohal!”
Eve: “Ükskord avas Signe pudelit nii, et ma istusin päev otsa vees!!!”
Signe: “Mina sulle enam pudelit ei ava!”
*
Vahel on bussiputkad kohandatud millekski muuks, näiteks maasikamüügikohaks. Või metsakaitsepaviljoniks. Ja nad näevad välja nagu seen või ämblik või laev.
See teeb kunstnikud rõõmsaks.
Signe: “Kui mööda Eestimaad ringi sõita, siis on näha, kui ilusaks on muutunud Eesti. Kõik pügavad oma muru, värvivad maju. Teeääred on kilomeetrite kaupa muruniidukiga siledaks pügatud. Ja siis tuleb tee ääres – vabandust väga – värvimata ja pasane putka!!! Korda võiks inimene nad ikka teha!”
Signe ja Eve poole on pöördutud, nagu töötaks nad sotsiaalhoolekandes. Et meil käib siin autokauplus ja pole lihtsalt kuskil oodata.
Eve arvab, et põhjus, miks bussiooteputkad on räämas ja ropud, on selles, et otsustajad ei sõida kunagi bussiga. Ja Signe unistab, et kui putkad oleksid puhtad ja ilusad, võiks nende küljes pidupäevadel lehvida sinimustvalged. Kui ilus see oleks!
*
Koeru alevikus jätab Eve auto keset ristmikku seisma, et võtta atlas ja määrata ekspeditsiooni täpne asukoht ja selgitada välja, kus on lähim pildistatav objekt.
Eve: “Mulle tundub, et ma olen siin juba olnud.”
Signe: “Ei ole. See on Koeru! Ja me ei ole…”
Eve: “Või on see Järva-Jaani?”
Signe: “See on Koeru!”
Eve: “Ah! Õigus jah.”
Signe: “Evekene, kallikene! Kuidas sa ei mäleta! Mul on sinu pärast jälle mure!”
Eve selja taga paikneb dialoogi hetkel suur (ja rahulolematu) veoauto, kelle edasisõit on Eve poolt blokeeritud. Auto laseb signaali.
Signe soovitusel tüürib Eve auto ristmikult ära.
*
Signe ja Eve ei liigita putkasid selle järgi, kas nad on ilusad või inetud. Nad tahaksid algatada dikussiooni, missugused bussiputkad üldse olema peaksid.
Eve kardab, et kuskil on juba otsustatud, et kõik vanad putkad tuleb uute standardputkade vastu välja vahetada.
Signe käis kolm nädalat tagasi Kesk-Soomes. Seal olid kõik sellised euro ja klaasist. Sellised putkad on lausa loodud valimiste tarvis.
Aga maakohas on hästi kurb, kui putkad on ühesugused, kiretud ja steriilsed. Isegi Soomes, mis on teada-tuntud traditsioonidest kinnihoidev maa, on nad kõik ühesugused. Mõni aeg tagasi käis Signe Genfis. Ka seal olid kõik ühtemoodi putkad. Arenenud maailm on ammu läinud ühtlustamise teed.
*
Eve: “Vaata, kui ilus valgus!”
Signe noogutab.
Eve: “Sa ei vaata ju üldse!”
Signe: “Ma vaatan!”
Eve: “Sa ainult ütled, et sa vaatad!”
Signe: “Kuidas ma peaksin vaatama, et see sinu silmis klassifitseeruks, et ma vaatan?!”
*
Signele on jätnud sügava mulje, kuidas Eve pildistas nelja-viie aasta jooksul üles kõik Käsmu inimesed. Ta mäletab, kuidas Eve ükskord ütles, tead, ma pildistan nüüd Lasnamäed. Ja pildistas üles kõik oma maja inimesed Lasnamäel.
Evel on nende Käsmu ja Lasnamäe inimeste pildistamisega olnud tohutult tööd. Sest inimesed ei taha ennast niisama lihtsalt pildistada lasta ja veenmise peale läheb kohutav energia. Aga Eve ei ole selline, et kui talle öeldakse ei, siis ta ütleb ahahh ja marsib edasi. Eve katsub oma tahtmise kätte saada, maksku see, mis maksab. Ja võtku see aega nii palju, nagu see võtab.
Evet huvitas nooruses rohkem kunst, ja nüüd huvitab teda elu. Ja Signe tunneb, et temaga on samasugused lood.
*
Signe: “Kas me ei sõida liiga kiiresti?”
(Spidomeeter näitab 92 km/h)
Eve langetab kiiruse 90 peale.
Signe: “No näed! Mulle tundus tõepoolest, et me juba lendame!
(Ja korrespondendi poole) Ma olen siin ühtlasi ka ühiskondliku liiklusinspektori rollis.”
*
Kõige kriitilisem episood bussiputkarallil (see puudutab liiklusohutust) leidis aset Narvas, kui Eve hüppas autost välja, sest bussiputka peale oli laskunud imeline valgus ja seda ei tohtnud käest lasta. Signe jäi autosse. Ja siis märkas Signe äkki, et auto liigub. Kahe meetri kaugusel ees seisis buss. Signe, kes ise autot ei juhi, ehmatas nii ära, et ei saanud suurest ärevusest ustki lahti. Ust oli tal vaja lahti saada selleks, et hüüda Evele, et auto liigub. Signe karjus Evele (läbi kinnise ukse), et auto liigub, ja Eve karjus vastu, et pane pidurit, mispeale proovis Signe läbi mõningad pedaalid. Tulemusteta. Ja siis hüppas Eve autosse, tõmbas käsipidurit ja auto seisis. Huh!!!
Hiljem viisid putkapildistajad isekeskis läbi lüheldase kursuse ja nüüd on Signe äärmiselt osav käsipiduri-tõmbaja, kui selleks peaks tekkima vajadus.
*
Signe: “Paneks muusikat?”
Eve: “Pane. Ära ainult kassette segi aja!”
Signe: “Miks peaks mina, kullakene, ajama segi sinu kassette!!!”
Eve ei jõua midagi vastata.
Signe: “Vähem korraldusi, Evekene, palun! Kalli-kene!”
*
Eve ja Signe avastasid mõni aeg tagasi uuesti Georg Otsa. Nagu selgus, on nad mõlemad omal ajal lahistanud nutta “Mees la Manchast” peale. Järgnevad meeleolukad minutid Georg Otsa saatel ja Signe õhkab, et neil on olnud uskumatult tore suvi.
Kuskil Kapu risti ja Vägeva vahelisel ebatasasel teelõigul (tegemist on Piibe maanteega) keerab Signe maki kinni ja esitab ise meeleolukat kodumaist kergemuusikaklassikat.
Sest me ei tea, kas on koit või eha
Sest me ei tea, kas on koit või eha.
Eve: “Laula seda laulu, et nukker suvelõpp on käes!”
Signe ütleb, et ta ei laula praegu suvelõpulaulu, sest tal pole parasjagu selline tuju. Ja ta ei saa käsu peale laulda.
Signe: “Laula ise!”
Eve: “Ma ei pea viisi!”
Kunstnikud Signe Kivi ja Eve Kask on otsustanud pildistada üles kõik Eestimaa bussiootepaviljonid. Pühapäeval, 10. oktoobril kell 15.00 Tartu vanas bussijaamahoones avatav näitus on esimene etapp selles töös. Praegu ollakse pildistamisega alles poolel teel ja töö jätkub. Muide, terminit putka kasutavad Signe ja Eve igasugu bussipaviljonide hellitusnimena. Putkaks kutsuvad nad nii hooneid, mis on hoopis suursugusemad kui tavaline putka, kui ka selliseid, mis putka mõõtu üldse välja ei anna.
Jakob Hurda jälgedes
Eestimaa pinnalt on leidnud tee värviliste piltidena raamatutesse mõisad, enam-vähem kõik kirikud ja välikemmergud Madis Jürgeni juhtimisel. Üles on pildistatud ka piimapukid, suitsusaunad, postkastid ning toimetuse andmetel on käsil fotoraamat pargipinkidest. Ja Ingmar Muusikus pildistab jõudumööda hernehirmutisi.
Et kodumaiste kultuurilooliste kohvilauaraamatute buumile hoogu juurde anda, pakume pilditeemadeks järgmisi objekte:
Pritsumajad. Igal väärikal alevil oli kunagi pritsumaja.
Suure Isamaasõja ausambad. Enne kui need ära lõhutakse või happega üle valatakse.
Seltsimajad. Need päris vanad seltsimajad, mis siin-seal kultuurimajastunud.
Apteekide rohukapid. See raamat peab lõhnama.
Vesiveskid. Rukis on cool.
Tuulikud. Nii puust kui kivist.
Sillad. Maanteesillad, mitte raudteesillad. Jalakäijate purded pole samuti atraktiivsed.
Kodustuudiod. Me ei tea veel, mis need täpselt on, aga moodsal ajal paistab igalühel üks olevat.
Teletornid. Meeldivalt vähe aega nõudev ettevõtmine.
Täisehitatud Lasnamäe, Õismäe ja Mustamäe rõdud. Rahvapärase arhitektuuri tähtsaim žanr!
Kõik endised kinohooned. Tähelepanu: mitte iga koht pole kino, kus filme näidatakse.
Majakad. Või kas keegi juba pildistas neid?
Kõik Eesti Ekspressi töötajad. Läbi aegade. Välja arvatud Meelis Hiiob.
AREEN
