“Cage the Elephant”

(Relentless)


Kentucky tööliskraadede ansambli Cage the Elephant debüütalbum kõnetab kuulajat mitmel häälel. Laulja Matt Shultzi ärplevast nasaalist võib leida sarnasusi nii Becki kui The Streetsi, nii Dylani kui varajase The Red Hot Chili Peppersiga; bändi rakendatud žanripaletist kerkivad esile küüniline Ameerika punk (“In One Ear”, “Tiny Little Robots”), funk (“Lotus”), põhjaosariikide soul (“Back Against the Wall”) ja bluus (“Ain’t No Rest for the Wicked”) mõnusas kokteilis sundimatu hip-hopi ja teravmeelse sõnumiga. Hoolega nii eelmiste põlvkondade põrandapealsest kui -alusest muusikast väärtuslikke elemente näpates ja neid pealtnäha hooletult ristsugutades kangutab ja viilib Cage the Elephant peavoolurokki ja elitaristlikku alternatiivi eraldavaid mõttelisi trelle ning loob seejuures uut väärtust. Mitte miski siin plaadil pole tegelikult originaalne, kuid kirevad kombinatsioonid võõrastest sulgedest suudavad ometi lüüa ja pimestada.


Tõsi, üsna muutumatuna püsiv tempo ja ühtlane groove hakkavad albumi teises pooles tarbijat, kelle veri täpselt samas rütmis ei vemmelda, pikapeale tüütama. Aga kes käsib kogu plaati järjest sisse ahmida? Õigel hetkel kuulmekäikudesse sisestatud kolmest-neljast palast kärtsust eklektikast päevas peaks piisama, et elevant puurist välja lasta ja seega igavat suve meeleolukamaks muuta.
8