“Nahk, milles ma elan” on frankensteinlik lugu ühest hullumeelsest kinnisideega teadlasest (Antonio Banderas), kes teeb laboris oma isiklikust tragöödiast innustatuna inimkatseid, püüdes transgeneesi abil loomanahast sünteesida täiuslikku ja vastupidavat inimnahka. Ent Boris Karloffi laibast sündinud koletise asemel on selle šiki teadlase laboris vangis hoopis kurvameelne kaunitar Vera (Elene
Anaya).

Almodóvar suudab hitchcocklikult pinget üles kruvida ja jätta vaatajad pikaks ajaks vastuseta kahele põletavale küsimusele – millistel isiklikel motiividel teadlane tegutseb ja kes on vangis olev suitsidaalne kaunitar Vera? Almodóvar näib nautivat uue žanriga tekkivaid võimalusi ning lihtlabase infojagamise asemel laseb ta süüvida teistesse detailidesse, mis on selle filmi puhul kõnekamadki kui banaalsevõitu narratiiv. Koostöös operaator José Luis Alcaine’i ja kunstnik Carlos Bodelóniga
välja tahutud värvid, kaadrid ja tekstuurid on kahtlemata selle filmi trump, muutes ka iga argise stseeni visuaalselt nauditavaks.

Teiseks trumbiks on filminäitlejate valik – Antonio Banderas maniakaalse teadlase rollis tuletab meelde Almodóvari 80ndate camp’i-maigulist kuldvara – “Naised närvivapustuse äärel”, “Matadoor” ja
“Kire seadus”. Paljud on ilmselt unustanud, et Banderas sai tuule tiibadesse just Almodóvari varaste filmidega, kus ta kehastas nii maniakaalseid mõrtsukaid kui sensuaalseid gay-mehi ning pakkus vaatajale laia skaalat seksuaalseid valikuid: naiste ja meeste fetišismi, hetero- ja homoseksuaalset vuajerismi, sadismi, nekrofiiliat ning isegi mehevägistamist. Kuigi Banderas sobib rolli nagu valatud, on natuke kahju, et “Nahas, milles ma elan” on Almodóvar kõrvale jätnud oma vahest kõige väärtuslikuma oskuse – luua geniaalseid naiskaraktereid ja oma tavapäraselt jaburate süžeekäikudega kordumatul ja ainulaadsel moel nende psühholoogiat ilmestada. Jah, ka selles filmis on meeldejäävaid naisi – näiteks teadlase lojaalne majapidajanna Marilia (Marisa Paredes), ent põhiliini kõrval on talle kahetsusväärselt vähe ekraaniruumi jäetud.

Film, kus 62aastane režissöör punub inimsuhetest peene ämblikuvõrgu ja miksib kohati sürreaalsetest ja seebiooperlikest sündmustest kokku kokteili, kus saatusel ja juhusel on võrdselt sõnaõigust,viib melodraama nii kaugele, et see võib iga hetk murduda nii farsiks kui tragöödiaks.
Aga ta ei murdu kummakski ja võib-olla just selles on tema põhiline probleem – 80ndate kultusfilmide tasemest jääb puudu teatav naiivsus, süüdimatu mängulisus ja kõigutamatu vabadus, mida teatava, paratamatu etableerumisastmega režissöör endale enam lubada ei julge või ei oska. Ja neid, kellele läksid südamesse tema kümne aasta tagused liigutavad draamad “Kõik minu emast” ja “Räägi temaga”, paneb õudustrilleri kohta igati põnev, hoogne ja nauditav, ent sisult natuke õõnes “Nahk, milles ma elan” ilmselt samuti pisut õlgu kehitama.