Linnateatri läbi aegade kõige põhjapanevamad lavalood ("Pianoola", "Arkaadia", "Hamlet" jne) on ikka olnud suure koosseisuga, meisterlikult kujutet suhtevõrgu ja haarava ruumikasutusega psühholoogilised meistriteosed. Hispaania tükk "Ay, Carmela!" ei rõhu ruumile ja isegi suhted ei ole peateema. Religioosse taustaga lavastaja on enim keskendunud surmale ja surmale vastu minemisele. Lisaks ka loomingu ja loomevabaduse küsimused - aga needki avalduvad sõjahõngu ja surma kontekstis. 

Lavastuse tegevus hüppab kahe aja, "enne" ja "praegu" vahel. Enne oli aasta1938: Hispaania kodusõda vabariiklaste ja natsionalistide vahel, varieteeartistid Paulino ja Carmela peavad andma improviseeritud etenduse kindral Franco vägedele. Praegu on aeg edasi läinud ja Paulino (Elmo Nüganen) konutab ühes keldris jahukottide vahel. Teine peategelane, Anne Reemanni kehastatud Carmela, on justkui surnud. Ometi kõnnib ta omil jalul ringi, kohtub Paulinoga, flirdib, isegi puudutab teda. Ja konstateerib rahulik-rõõmsalt, et ilmselt saab sõja ajal nii palju rahvast surma, et nad lihtsalt ei mahu esialgu kõik ära. Sinna, kuhu iganes surnud siis edasi lähevad.

Väga sümpaatne seisukoht. Mis toetab taas versiooni hispaanlaste teistsugusest surmatunnetusest: sama teema, millest surmauurija ja -analüüsija Argo Moor sellesama Areeni lehekülgedel räägib. Suhtlus surnutega on ju tegelikult normaalne: teeme me seda siis hingedepäeval lisataldriku laualetoomise või oma peas peetavate kõneluste abil. Meie kultuuriruumis prevaleeriva surnute eitamise ja tõrjumise vastu aitab kasvõi ettekujutus, et üleminek olemisest olematusse ei ole nii järsk. Surnud Carmela on umbes samas kohas, kus ka "Kahe maailma hotelli" - Rakvere teatri ühe läbi aegade parima lavastuse - tegelaskujud. Nemad olid teadusliku maailmavaate terminites teadvusetud ja koomas, tegelikult aga ootasid lifti, mis viiks nad tagasi meie maailma või siis igaveseks ära.

Lavastuslikult on "Ay, Carmelas" sealpoolsuse hõng antud edasi väga lihtsalt kuid mõjuvalt: lahtisest uksest paistab tugeva päevavalguslambi kiir, mille kaudu "surnu" lavale siseneb. 

Tükk aitab jälle veidi lähemale tuua Lõuna-Euroopa kultuuri ja mõtlemisviisi, millest nii kaugel Põhja tihti vaid nõrka järelkaja kuulda. Näiteks meister Carlos Saura filmi "Ay, Carmela" pole Eestis siiani võimalik vaadata.