Carmeni Ja Don Juani Sevilla
Jalutades õitsvate apelsinipuude all, kesk hüatsinte ja roosipõõsaid, mida on vanalinnas rohkesti, ei saa jätta ohkamata: "Kui ilus on Sevilla!"
Raske on midagi Sevillaga võrrelda. Suvine Haapsalu on selle kõrval hall, Pärnu rannapark kiirgas ehk kunagi sarnaselt. Või siis omaaegne Emajõe Ateena, Tartu, mis oli tõesti ilus linn, või eestiaegsed villad Võsul teispool jõge Metsa tänava piirkonnas, kui õunapuud ja sirelid on ühtaegu õites.
Tuglas ütles, et Sevilla ilu on kolkavaimustusest kantud liialdus, sest sel linnal pole looduslikult huvitavat asendit, nagu näiteks Naapolil (mille nägemise järel samuti ei maksa surra). Kuid temagi tunnistab: "Ja siiski, kui ilus on Sevilla." Ning lisab: "See on linn, mis ühendab eneses veelgi kõike seda, mida romantiliselt Hispaanialt traditsiooni tõttu nõuame. See on veelgi duenjade, kitarride, palkonite, serenaadide, lehvikute, mustlastantsude, kirikupidude ja härjavõitluste linn."
Lumivalged majad eredas päikesevalguses rohkete lilledega rõdudel ja pitsiliste väravatega aedades, apelsinipuude all purskkaevud, pingid, lauad ja marmorkujud. Roosid ei lakka siin kunagi õitsemast. Apelsinid on alati puu otsast võtta ja päikeseta päevi peaaegu ei olegi. Sevillas ei võeta päikest, vaid võetakse jahedust - tomar fresco.
Carmeni vaim
Sevilla on ka Don Juani ja Carmeni linn. Carmeni fenomen on pingelises magusas ootuses, millega iga mees igatseb ja samas kardab oma Carmeni ilmumist. Carmeni vabadusjanu hukutab armastuse. Sest armastus on ju eelkõige ohver ja vastutus ja hoolitsus, aga mitte vabadus. Sevillas on aga seda carmenlikku vabaduse janu otse õhus tunda.
Deemonitel on siin enam kui kusagil mujal käsi inimeste kiusatusse tõmbamiseks - väitis juba XVI sajandil Sevilla kohta Püha Theresa. Eksisteerib omaette termin - sevellanism, mis ühendab püha ja rüveda. Hispaanias polnud teist linna, kus oleks olnud niipalju prostituute kui Sevillas, kuid prostituut ei võinud kunagi olla Sevilla päritolu, noorem kui 12 aastat, neitsi ega muidugi mitte kanda Maria nime. Üks Cervantese novelle Sevillast kannab pealkirja "Armukade estremaduralane". See oleks võinud käia ükskõik kelle mittesevillalase kohta.
Emotsioonide linn
Mozarti kuju vastas asub Santa Caridadi hospidal - kultushoone, mille ehitas omal ajal don Juani prototüüp Miquel de Maranja Vicento de Leca, Calatrava rüütel ja Sevilla linnavolinik, üks neist, kes andis Sevillale patu ja pühaduse linna kuulsuse. Parim Murillo kollektsioon on siinsamas Hisapidal de Caridadi kirikus, mille vennaskonna liige Murillo ka ise oli. Murillo on ehtsevillalik oma pehmuses ja just nii nagu vaja "langeb tal alati valgus maali peafiguurile". Kontrastiks on siinsamas de Leali õudusklassika "Finis Gloria mundi" - selle maailma hiilguse lõpp.
Sevilla Plaza de Toros la Maestrantza on kõige klassikalisem, ehedam ja suurejoonelisem arkaadidega härjavõitluse areen Hispaanias. Siin tabad selles ühtsustunde ja vana traditsioonilise ohvritoomise seost. Rajatud XVII-XIX sajandil, mahutab ta 14 000 pealtvaatajat, aga on nii loogilise paigutusega, et minu 11aastane tütar, kes sattus sinna pool tundi enne meid, suutis ilma hispaania keelt oskamata ja piletil kirjutatust aru saamata oma koha üles leida.
Sevilla katedraal on ilusaim Hispaanias. Katedraali torn La Giralda oli omal ajal Hispaania kõrgeim ehitis ja sinna ei vii mitte trepp, vaid ringtee, mida mööda sai muuladega üles. Ülesminek polegi nii raske kui allatulek. Vaade lõputule lumivalgete majade ja tornide ning palmi-, oliivi-, korgipuu- ja apelsinisaludele ning viinamarjaistandustele kinnitas veel kord, et see on tõeline La tierra de Santissima Maria. Teisisõnu, mitte ainult meie armas Eesti pole Maarjamaa.
Iga uus paik aitab sul enese poole pöörata, kuid Sevilla enam kui teised. Sevilla ei ole seoste linn - siia ei maksa tulla Hemingway pildiga Hispaaniast. Sevilla on emotsioonide linn. Sa ei võta teda, vaid tema sind.
