Areeni toas kerkis seesamane küsimus väga erutatult siis, kui meie arvutitesse jõudis mp3 tema ühest varasemast põrandaalusest hitist „Palun tule tagasi“.

See oli (ja on) hämmastav lugu. Sõnulseletamatult friik ja kaeblik nutulaul, armuhüüd äraläinud musile, mille alt kumab ometi läbi veider õnnesära ja lõbusus. Kurb, melanhoolne, muinasjutulik ja üksijäänud flöödikäik, mille kohal zumisevad aeg-ajalt mesilased. Pluss mingid täiesti viirastuslikud olendid. See on hip-hop ja see ei ole üldse hip-hop. Ebareaalsus. Sootu ja liigitu lugu, mida laulab uskumatu küll aga heledal falsetihäälel ja eesti keeles keegi julge sõnavaraga poiss. Kesse Chalice on? On ta üldse võimalik?

On. Aga kui vaimusilmas võis arvata, et nime taga Chalice liigub üks salapärane kavalate silmadega suslik, siis tegelikkus oli märksa maisem. Üpris pikk, aga pisut pontsakas nooruk. Beebivalge näoga, peas kartulikoorekarva rastapuhmakas ja tavaliselt ka kapuuts.

Sel suvel sai Chalice’il valmis nii palju lugusid, et ta pani sellest kokku albumi „Ühendatud inimesed“. Esialgu soovis Chalice ja tema sõpruskond Ühendatud Inimesed debüütteose enda jõul välja anda, kuid materjali kuulnud ja sellest vaimustusse sattunud plaadifirma Umblu Records juhtkond meelitas tegelasi sedavõrd, et - tänaseks on Umblu hõlma alt ilmunud Chalice’i esimene singel „Mulle meeldib see/Preilisid on tegelt ka niisama vaadata hea“ (see on müünud Eestis singli kohta fenomenaalselt!) ja tuleval reedel tuleb välja see album.

„Ühendatud inimesed“. See on Eesti noores ja tegusas underground-hip-hop-pinnasest võrsunud teos, milles leidub nii palju kõrvade vahele kajamajäävaid meloodiaid ja nakatavaid refrääne, et sel muusikal on täiesti kindlasti olemas laiem pop-apiil. Väga võimalik, et meil on tegu järgmise kõige tähtsama Eesti popmuusika plaadiga.

„Ühendatud inimesed“ on mitmekesine ja vaimukas. Positiivne. Lõbus ja kerge, aga ka vihane, kuri ja torkiv. Rammus. Üllatusterohke. Emotsionaalne. Patriootlik. Veidi vulgaarne. Kohati väga tõsine, kohati naiivne. Ja ükskõik, millest Chalice seal räägib – tüdrukutest, hip-hopi-pidudest, söömisemõnudest, vanaemast või loodusest – see kõik tuleb tema südamesoppide sügavustest. Täie hingega.

„Ma ei oska mitte-isiklikku muusikat kirjutada,“ ütleb Chalice. Vagura olemisega noormees, kes on kirjutanud hiti ka elus-olust, kui ta ema läks ära ühe mehega, kui ta isa läks ära ühe naisega, ja ta pidi kaks aastat verinoorena ja üksi, terve maja peremehena hakkama saama (sellest sündis lugu „Külalised“, suvine hitt, mida debüütalbumil paraku pole).

Järgmised jupikesed on jupikesed, vähemalt osa neist, millest koosneb Chalice ja vapustav „Ühendatud inimesed“.

DZJÄÄÄZ

„Ühendatud inimesed“ on väga jazz (või siis „dzjäääz“ nagu hääldab Chalice) plaat. Mitmed lood on täiesti jazzid ja vähemalt väike jazz astub igast laulust läbi. See oli ka eesmärk. Paljud mitte jazzilikud lood jäid esialgu duubel-albumina kavandatud plaadilt välja.

Jazz võlub Chalice’i. Viimased kaks-kolm aastat on ta pea jazzi sees elanud ja „kaifinud igat mõnusat klaverikäikku“. Kadunud suvest meenutab ta mõnuga õhtupoolikut, kui läks värskesse õhku jalutama, parki Tartu kesklinnas, istus kohviku Ristiisa, kust tuli laivesituses dzääzi, juures murule ja kuulas ja kirjutas ja kuulas ja kirjutas oma riime. „See oli ikka elamus. Vihma tibutas ka natuke. Peeretasin ja keegi ei kuulnud,“ õhkab Chalice.

„Eks nooruspõlves mu vanaema kuulatud raimond-valgred ja asjad olid ka jazz,“ räägib Chalice. „Ja samamoodi on mulle alati lõunamaine asi meeldinud. Igasugused salsad, temperamentne muusika, isegi see kuradi Lambada. Huvitavad asjad, mis ei ole kindlad ja sa leiad neist alati uue nüansi. Popmuusika kohta seda öelda ei saa, see on kogu aeg üks ja seesama. Ka hea ja diip popmuusika kaotab oma võlu. Ma ei oskagi öelda, et miks... Seda võib lugeda seal McQuaili massikommunikatsiooni raamatust, miks popmuusika minu jaoks kehv on.“

Aga üles on Chalice kasvanud hoopis klassikalise muusika süles. Lastemuusikakoolis õppis ta viiulit, klaverit ja koorijuhtimist – „Aga viiulimängijaks olin ma liiga laisk. Klaveri mängimiseks olin ma liiga jäärapäine. Ja dirigeerimiseks... mind ei oldud loodud.“ – ja 7-aastaselt astus ta teater Vanemuise ridadesse. Ta mängis laste- ja noorteetendustes „Oliver“, „Kaval-Ants ja Vanapagan“ ning kandvaim roll oli tal Puccini „Toscas“.

„Teatris olles kuulasin kogu aeg orkestrit. Ja kui me „Toscaga“ Rootsis käisime, ostsin ma seal endale klassikalist muusikat kokku. Grieg mulle rämedalt meeldis,“ teatab Chalice.

Teatris käib ta siiamaani, isegi balletti vaatamas. „Vanemuises on väga kenad baleriinid,“ muigab Chalice. „Ma käin kõiki etendusi vaatamas.“

Ja hip-hopmuusika! - avastas ta muide ühe endast vanema perekonnatuttava poisi kaudu, kes kandis kaelas Flavor-Flavi-stiilis hiiglaslikku kella. Chalice narris teda kellaonuks, kellameheks, kuni vaatas, et see kell, et see tüüp, on kuradi lahe! Ta hakkas asja põhjalikumalt uurima ja uppus hip-hoppi. Temast sai koolitundide ajal riime kirjutav räpimees.

LIIGA KIIRESTI?

Asi, mille pärast Chalice’i siin-seal kritiseeritakse, on see, et ta räpib liiga kiiresti. Sõnu tulvab ta suust tõepoolest kiirusega, et kõrvus läheb kirjuks. Sa ei jõua silmagi pilguta, kui ta on juba ühe loo ära rääkinud. Ka nn tavaelus. Ja kiiresti-räppimine ei ole süsteemse harjutemise tagajärjel tekkinud ülim virtuoossus.

„Mina ei suudagi aeglasemalt,“ vastab Chalice. „Mul on mõtteid nii palju ja kõik nad tahavad kohe ja kiiresti välja tulla. See on üldse mu eripära, et ma tahan kõike kiiresti. Ma ei ole mingi uimuja.

Samas, kui aeglaselt räpitakse, on ka lahe. Publikule on see kindlasti lahedam. Ka see oleks neile lahedam, kui oleks lihtsamad riimid, kõigile arusaadavamad. Aga minul on mingi topelt-riimid ja tripelt-riimid. Mulle meeldib kui riim oleks võimalikult sõnaderikas, mõteterikas ja kirju. Et riim ei oleks ainult kahvel, vaid oleks nagu harali puu. Riimipuu.“

FALSETT

Kas te mäletate mõnd Eesti pop-artisti, kes laulaks või laulnuks tiivulises falsettis? Ai, mu kõrvad, juba tuli meelde! Aga Chalice’i falsett on eriliselt habras, lihvimata, feliinne, tundeline ja seda enam julge. Eriti veel sellisel rindel nagu on seda üsna macholik hip-hop.

Kõrgelt laulmist harjutas Chalice täiesti juhuslikult. Ta kuulas oma lemmikuid – Ella Fitzgeraldi ja Billie Holidayd – ning laulis nendega kodus automaatselt kaasa nende enda oktavis.

„Ma ei tahtnud oktavivahet,“ lausub noorhärra. „Ja kui ma olin juba omapäi nii palju falsetis laulnud, mõtlesin proovida. Minu jaoks selles mõttes revolutsiooniline lugu on „Palun tule tagasi“. See ei ole üldse hästi lauldud, aga ta on hullult emotsionaalselt lauldud ja see mulle rämedalt meeldis. Falsetis on iga väike klõnks hästi emotsionaalne ja see ongi selle võlu.“ 

LUULENURK

Kui ma küsin viljakalt riimisepalt, millist kirjandus ta loeb, mainivad nad koos DJ Nikoga kõigepealt Jaan Kaplinski „Kogutud Luulet“.

„Ma loen luulet, jah,“ hakkab Chalice vuristama, „hästi palju. Enamusti Eesti asju. Popist kuni kõige sürrimate, kõige pungimate meesteni.

Mulle meeldib tüüpiline punk-luule, ja Contra on eriti heam aga noh, kõik teavaed, et see mees on hull*. Luule on siiski iga inimese jaoks nii isiklik teema, et ma ei hakaks rohkem kedagi välja tooma.

Ma hindan luules pornot, rämedusi. Mulle meeldib selline räige, otseöeldud, terav, ohtlik, sülitav huumor luules. Siukest lootuse- ja usujuttu, nagu seda nimetab Kaari Sillamaa... see on õudne pask. Ma olen ka läinud mõne tüdruku juurde ja ajanud sellist ilusat juttu, et tüdrukul on pisarad silmas, aga see on võlts! Tõde on ikkagi rämedus. Tõde võib ka ilus olla, ja miks mitte, kui sa oskad seda siirupiks minemata hästi väljendada, aga mulle meeldib röntgen-pilt inimese hingest. Ja unenäod.“

PRODUTSENT: CHALICE

Kogu Chalice’i riimide alune muusika on tema enda tehtud. Põhimõtteliselt „põlve peal“, oma isiklikus stuudios - oma tuba, peamiselt arvutiga ning nagu ta mulle mitu korda toonitab: niimoodi võib absoluutselt igaüks muusikat teha.

Lauluseaded on mitmehäälsed ja seiklusrikkad, Chalice mängib plaadil ka trumme, peksab tamburiini ning ülekõige naudib ta bassikäikude väljamõtlemist. Ja eksperimenteerimist.

„Näiteks lugu „Generatsioon XXXL“ – seal läks käikku kogu köögi equipment,“ naerab Chalice. „Potid-pannid, kogu tööriista hunnik läks loosi. Viisin nad oma tuppa, tagusin ja viskasin neid vastu seina.

Ja selles „Generatsioon XXXL“! Seal on kõhukorina hääl, õigemini selline hääl nagu kõhus kukkuksid mingid asjad - toppisin endale mikrofoni kurkku ja keerasin helisid. Et tekitada inimestes näljatunnet. Väga lahe on niimoodi.“

SÄMPLID TEMA KONTIDES

Sämplib Chalice meelsasti. Aga ta ei puutu head muusikat, klassikat ega loomulikult hip-hopi mitte. Debüütalbumil on tema sõnul kõige julmemad sämplingud loos „Laula, vanaema, laula“ (vanaema „Reuma on mul kontides...“ lauluread lasteetenduse „Punamütsike“ plaadilt) ja „Preilide...“-loos, kus Chalice kahltustab, et kasutas lõigukest Uno Loobi loomingust.

„Ma ei sämpelda head muusikat!“ taob Chalice. „70ndate diskomuusika, mis mulle hullult meeldib – iial ei sämpelda. Kui Miles Davis on mänginud eriti hullu käigu – iial ei sämpelda. Aukartus.

Ma ei ütle, et see „Reuma on mul kontides...“ on sitt. Teda ei ole lihtsalt piisavalt tunnustatud. Kurat, lapsed ei kuula enam seda „Punamütsikese“-showd. Ma sämplin asju, mis on rämedalt sitt või siis piisava tunnustuseta.“

KANEPIPAUS

Chalice’i albumil on lugu “Popsulaul”. Pops, olgu tõlgitud, on kanep, popsutamine kanepitõmbamine ja selles loos – hingamise peatav a capella  jazz – laulab Chalice koomilise varjundiga, kuid melanhoolselt armastust kasvavale kanepitaimele ja deklareerib refräänis:

Pops pops,
las ma siis tossutan ja sossutan
oma popsu, kui seda nii väga tahan!

Ohoh!, mõtleb üks inimene, tundub, et Chalice on nõus võtma enda kätte  mariuhaana-lehega lipu, et lehvitada avalikult legaliseerimise eest? Aga see ei ole päris nii.

“Selle laulu kohta on palju küsitud,” kinnitab Chalice. “See tehti puhtalt selleks, et kui inimesed popsu teevadki, et siis oleks neil hea midagi kuulata.

Tavaliselt keeratakse siis ju muusika vaikseks või kuulatakse mingit Bob Marley’t, aga hea ju, kui on selleks puhuks mõni eestikeelne asi. Eesti keeles neid viljeldakse, aga neid on vähe, ja see on üks selline ilus ja tõeline, millest tekib fiiling. 

Sest mis siin salata – on igasuguseid inimesi, kes teevad popsu. Mina ei kiida neid heaks, kes on end täiesti ära popsutanud, kes mitte midagi maailmast aru ei saa, ma ei poolda hullu suitsetamist, mida paljud teevad, sest loogiline, et see sööb ajurakke. Enda kogemusestki võin öelda, et kui oled ükspäev juhuslikult popsutanud, ega sa siis järgmine päev midagi ei kirjuta. Ülejärgmine päev ka ei kirjuta.

Muidugi võiksid nad legaliseerida. Niikuinii suitsetakse – miks peab selle eest siis vangi minema? Ma pigem ei poolda seda. Sellepärast sai ka laul tehtud, et inimesed ei võtaks seda kui kuritegu, vaid kui tavalist nähtust. Niimoodi mõned teevad lihtsalt.”

ÜHENDATUD LOOMAD

Chalice armastab loodus ja loomi. Tervest tema loomingust astuvad tihtipeale loomad läbi – kassid, koerad, lambad, kitsed, metsloomad. Chalice haugub, näub, määgib ja liilutab nagu linnuke.

“Aga loomad on ju ilusad!” hüüatab Chalice. “Ja loomad ei saa ju ise midagi öelda. Ma arvan, et meil on kohus rääkida loomade eest. Me peame ennast aeg-ajalt mõtlema loomadeks.”

Eriliselt lähedane on Chalice’ile kägu, kes teeb albumil kaasa palas  “Kuku”, mõistagi. 

Ta meenutab: “Kui ma väike poiss olin, rääkis vanaema, et kui kägu hakkab kukkuma, siis loe mitu korda ta kukub, et nii palju kui ta kukub, on sul elada jäänud.

Ükskord oli väga dramaatiline, kui kägu kukkus kolm korda!!! Ja see läks mulle nii hinge!! Ja ma hüüdsin vanaemale, et „Vanaema!! Kas sa kuulsid seda!?!!“ Vanaema muidugi ütles, et ei kuulnud, et täitsa perses ka, et väike laps, seitsmeaastane ja... Vanaemal kukkus kägu ükskord ammu 11 korda, aga ta ikka elab veel. On terve ja tubli.

Kõik metsaloomad minu lugudes ongi loomad. Midagi sümboolset siin ei ole.”

EESTIMAA

„Tere hommikust, mu väikene eestlane, väikene armas eestlane,“ I> laulaub Chalice „Ühendatud inimesed“ avavas imepehmes palas „Tere hommikust“. See lugu kallistab tervet Eestimaad. Ja kõiki eestlasi. Ka mujalt albumilt kohab läbi lugupidamist ja kiindumust isamaasse, eesti asjadesse – kasvõi legendaarsete filmikatkete sämplimisel – ja see kostub harukordselt värske ja aus.

 „Mulle on juba sellepärast Eestimaa väga armas, et ta on nii väike,“ põhjandab noor tartlane. „Ja väiksed asjad on alati armsamad. Väiksed naised on armsamad kui suured... okei-okei, nii päris ei saa öelda! – aga noh... Kõik, mis on väike on sulle paratamatult armas.“

Oma uuemates lugudes, nii uutes, et neid ei olegi isegi albumil veel, on Chalice üha rohkem eesti rahvalaulude motiive kasutama hakkanud.

GENERATSIOON XXXL

Chalice ütleb, et ega ta kehakaal ei ole nii kiita midagi. Kehakaalu parandamiseks käis ta hiljuti jooksmas. Tulemuseks olid valud. Mingid imelikud rasked valud ülemises kehas, ning kõik, mida soovitas siis arst, oli: „Ära jookse.“

Toit on jazzi kõrval teine Chalice’i suur lemmik. Intervjuu ajal sööb ta ära kartulipudru peekoniga, nopib vahepalaks juustu ja hapukurki DJ Niko õlletaldrikult ning tõmbab desserdiks sisse hapukoorekoogi shokolaadikastmega.

„Kuradi hea raisk!“ lähevad Chalice’i silmad söögist särama. „Ma olen gurmaan ja ma olen ka kartuli-ja-sousti-tüüp. Ma olen kõik! Mulle rämedalt meeldib süüa. Mul on muidugi hästi sitt ainevahetus – ei ole nii, et söön krõpsu ära ja lähen sitale. Ma pean ikka elukaua seda seedima,“ tunnistab ta ja räägib ühe loo, mille... mille jätaks varuks tema tulevase tell-all-biograafia tarvis.

Ood söögile, söömisele ja pidurdamatule õgimisele on „Ühendatud inimestel“ lugu „Generatsioon XXXL“. Muuhulgas loetleb siin Chalice teisi tüsedaid Eesti räppareid ning räpib: „kõik, mis ei liiguta, kallake nagu tanklas mulle lehtrist sisse.“ I>
“Midagi pole öelda,“ otsib Chalice, kes nimetab end söögiperverdiks, hammaste vahelt viimast palukest. „Mind võlub poole rohkem hea söök kui viinajoomine näiteks. Kutsu mind viina jooma, ma kõhklen natukene ja tulen. Aga kutsu mind sööma – ma ei kõhkle, ma tulen. Ega ma viina ei joo tegelikult üldse nii palju.“

MEI SAA ARU

Chalice’i albumi muusikat ei saa võrrelda ühegi piiritaguse hip-hop-gigandi või räpilegendi loominguga. Ega Eestis populaarse Soome lõugamis-räpiga. Ja omanäolisus pole tavaliselt just Eesti popmuusika tugevaimkülg.

Teised täispunktid selle eest, et ainus „Ühendatud inimestelt“ väljapaistev räpp-klishee on räppmuusika juuretasandilt - MC-battle’itest – pärit enda, enda võimete ja riimide kiitmine. Chalice’i ja tema tekste ei puuduta Eesti räpis levinud haigus, milles mängitakse Suure Räpi eeskujul getot, vehitakse tuli- ja külmrelvadega ning n***itakse politseid.

Miks see on üldse nii?

„Sest see on popkultuur, sellepärast,“ ütleb Chalice. „Kõik näevad ju MTV-d ja seal räägib tõeline gängsta, et mul on relvad, möllud, värgid, naised, ehted ripuvad, kõik olemas! Laseb oma „relvast“ paugud ära ja läheb koju pere juurde. Ja mõni saab veel ema käest vitsa. Konkreetselt. Ja paljud arvavadki, et see ongi üks tõeline gängsta-sitt*.“

**

Nüüd tahavad kõik tükikest Chalice’i. Ajalehed juttu, tele- ja raadioshowd ja klubid esinema, muusikud koostööd ja paljud kadedad palukest tema andekusest.

Juba on jõutud ka arvata, et albumi ilmumisega võib Chalice’ile osaks saada nii palju tähelepanu ja ülemäära just kiitust, et see võib noore inimese ära rikkuda.

„Mulle on omad sõbrad ka seda rääkinud, aga... mul on pigem kartus, et ma ei saa kiitust. Ja kui ma kiita saan, võtan ma seda kuni järgmise inimeseni, kes laidab. Kui mõni, kes kasvõi ei teagi midagi, tuleb ja ütleb, et mul mõttetu kiire mulisemine, mis ei lähe isegi rütmi, on kõik eelmised viis head sõna kadunud. Ma olen juba selline, võtan hinge igat jama,“ räägib Chalice.

Järgmisel reedel – albumi esitluspeol klubis Hollywood – täitub üks Chalice unistustest: esineda koos laivbändiga ja nii, et backi laulab Marju Kuut.

Järgmise reedeni tuleb veel kannatada hip-hop-publikult ja kõigil inimestel, kes tunnevad ära hea muusika. Ilmub vaikselt sensatsiooni tegev „Ühendatud inimesed“.

Kes on ühendatud inimesed?

Ühendatud Inimesed on Chalice’i sõpruskond, mis sai alguse aastal 1999 – pundi nimi oli siis Connected People ja peale räppar Chalice oli seal veel üks breikar ja üks DJ.

Tänaseks Ühendatud Inimeste amorfselt määratav liikmeskond 20-30 inimese kandis.

„Kõik kaitsevad kõigi seljatagust,“ ütleb Chalice mitmetest Eesti linnadest pärit koosluse kohta.

Kõige tihedamalt käivad koos ja on aktiivsed tegutsejad:

DJ Niko – Chalice’i lähedane sõber ja mitteametlik mänedžer.

DJ Kayot – temaga on Chalice aasta aega koos laive teinud.

DJ Overdoz – liige algusaegadest saadik.

DJ Möls kõige kuulsam Tartu hip-hop-DJ.

SJV – metsasarve-mees, puhub pilli albumiloos „Au revoir“.

Erki – ilma räpinimeta mees, kes ei tee mitte midagi. Purjus peaga siiski ka räppar.

Killa ei tee ka midagi, aga ütleb plaadil „Yo, see olen mina, ja mitte keegi teine“ (loos „Kuulsusenarr“) ja „Ai, kurat!“ (loo „Sounds of Hip-Hop“ lõpus).

Anton – teeb Chalice’i sõnul õudsalt häid biite ja ta plaanib temaga järgmisel plaadil koostööd teha.

T-Boy – ehk Tommyboy, kunagi grupis Noizmakaz tegutsenud räppar. On kuulujutt, et ka tema plaadi tahab üks plaadifirma välja anda...

Põhjamaade Hirm – noor poiss, räppar, freestyle’i-mees.

Spoom – räppar.

Ivari –teeb ka biite.

Hannaliisa – neiu, kes laulab mitmes Chalice’i loos backi.

Azer – Aserbaidžaanist pärit poiss, kelle räpitud salm kõlab laulus „Ühendatud inimesed (Kõmm Kõmm).