Chris Cornell “Scream”

Grunge- ja rock’i­staar astus R’n’B-“ämbrisse”.

Chris Cornell

“Scream”

(Mosley Music/Interscope)

Chris Cornell – kunagiste super-rock-ansamblite Soundgarden ja Audio­slave juhtfiguur – on kogemata võtnud lõbustava, aga mõttetu ülesande: osutada, kui lämmatavalt konservatiivne on traditsioonilise (hard)-rock’i publik. Nagu me seda ei teaks, kuid naljakas on siiski. Kolmanda sooloalbumi on grunge-crooner Cornell valmistanud koos rokimehe suurima jälestusobjektiga – futu-funk-veterani, moodsa pop-saundi tugisamba Timbalandiga. Juba ajab naerma, eks. Nii on katkematu muusikavooga “Scream” – oopus, mida Cornell ise võrdleb Pink Floydi “The Dark Side of the Mooni” ja Queeni “A Night at the Operaga” ja mida peaks tema sõnul ühe hingetõmbega, klapid peas, kuulama – tüüpiliste Timbalandi biitide ja firmaefektidega muusika, kus üleliia maskuliinse ja kareda häälega vend, kelleks võiks pigem Rod Stewart kui Cornell olla, peale laulab ja röögib. Rock-vokaaliga harilik Timbalandi R’n’B, kus Timba uute lahenduste leidmisega vaeva ei ole näinud. Sellega olekski kõik öeldud. Aga plaadil on omaette multimeedia osa – need on rock’i-meeste kommentaarid netiavarustes Cornelli reetlikule albumile. Põhimõtteliselt on nad Cornellile juba haua kaevanud ja ropendavad ja oksendavad selle ääres. Ei viinud teda rivist välja 12aastaselt alustatud alko- ja narkohobi, aga tunnike Timbalandiga näib viivat. Paraku.

Mõistagi on “Scream” parim album, millega igavas rock’is vaevelnud Chris Cornell eales seotud on olnud. Ja kõige veidram plaat, kus Timbalandi käsi mängus.

7