Christoph Reuter "'Minu elu on mu relv"'

Tõlkinud Toomas Huik.;Olion. 374 lk.

Jeruusalemma ülikooli tudengid teinud olemist mõnusaks naerugaasi sissehingamisega. Vahetusüliõpilane Saksamaalt küsinud, et kas see pole, holokausti arvestades, kohatu viis lõbutseda. Sakslane kutsutud järgmisele olengule. Tema tervituseks oli välja pandud kuulutus: "Naerugaas! Gaasikaupmees Saksamaalt!". Lõik on võetud Reuteri raamatu 188 leheküljelt.

Kolleeg Reuter õppis arabistikat, oli kümme aastat korrespondent islamimaailmas, ning jagab, nagu öeldakse, matsu. Pealegi julgeb ta olla poliitiliselt ebakorrektne. Täpsemalt - Reuter töötas liiga kaua maailma piirkonnas, kus poliitilist korrektsust ei eksisteeri. 

Näiteks: Nabluse linna ülikoolis avasid palestiinlastest tudengid oma kohvikus toa, mis on täpne jäljend Jeruusalemma pitsabaarist nimega Sbarro, kus 2001. aasta 9. augustil üks Hamasi enesetapjast terrorist laskis õhku ennast ja 15 baari külastajat. Täpne koopia pärast suitsiidirünnakut: segipaisatud sisemus, punase värviga tehtud vereloigud, papmašeest  puruksrebitud inimkehad. Nabluse tudengid joovad seal loengute vaheajal kohvi. Seinal on kiri "Qassami pitsa on parim!". Nali on selles, et Izzedin al-Qassam on Hamasi sõjaline tiib ning vennike, kes Sbarro pitsabaari õhku laskis, oli al-Qassami liige.

Christoph Reuteri raamat on liigitatav rubriiki "teateid tegelikkusest", kuid samas annab see ka seletuse mõningatele asjadele, millest meie, tulenevalt oma kultuuritaustast, ei saa mõhkugi aru. Silmaringi plahvatuslikult avardav teos, hähähäää...       &n bsp;