“Päike ja jää”

(Cloudspeak)


Sattusin hiljuti üht dokumentaalfilmi vaatama, mis kliimasoojenemisest apokalüptilise ja, mis eriti hirmutav, usutava pildi maalis. Põhiküsimus, kas murdepunkt on juba möödas või veel ees, jäigi kirvena õhku rippuma. Pealekippuvast ängist päästis Cloudspeaki debüütalbum “Päike ja jää”.


Nimest võiks arvata, et plaatki räägib akuutsetest globaalprobleemidest, kuid siin on tuum hoopis muu – heas mõttes kodukootum, hingelähedasem, helgem.


Kümnenditagusest ambient-projektist Quite tuttav Paavo Eensalu kirjutab muusikat, mis maakeeli väljendudes sõidutab korduval ja hingestatud kuulamisel katuse ära, ja kunagi indie-koosluses Dreamphish figureerinud Kadi Uibo laulab uskumatult ilusasti. Lisaks maitsekad trummid ja kamp külalisesinejaid. Muusikatööstusest paralleele tuua ei oska ja väga ei viitsigi, Cloudspeak on lihtsalt liiga “oma teema”. Mis ei tähenda, et sündinud oleks Eesti Nokia – sarnast muusikat on planeedil ennegi tehtud, tõsi, peagu alati kehvemalt. Kui üldse connoisseur’i etendada, siis natuke meenuvad inglise trip-hopparid, segatuna india-hõngu ja põhjamaise kargusega. Kokkuvõttes 13 kenasti kokku sulavat pala, saavad iga kuulamisega kuidagi lähedasemaks. Värskendav vaheldus igasuvisele tõmblusele. Ehk kolm eestikeelset lugu võiks inglise keelde panna – kõlaks ja sobiks Cloudspeaki kontekstis kuidagi paremini. Ma ei teagi, miks, tihti on kodumaise loominguga just vastupidi.


Ja selline mõte veel tekkis, et sagedase reisijana tahaks just sellist muusikat näiteks lennujaamas või lennukis kuulata. Plaadikujunduse eest maksimum-respekt.
8