Danielle’i ja Alexanderi muusikat leiate aadressilt https://hackedepicciotto.bandcamp.com/. Seal on üleval neli nende teost.Tallinn Music Weekil esinevad nad festivali avaõhtu kontserdil 30. märtsil Kultuurikatlas kell 20.30.

Aastal 1980, umbes samal ajal, kui Tallinnas oli olümpia ning toimusid legendaarsed noortemäsud punk-ansambel Propelleri tuules, moodustas seltskond üpris samas vanuses ning hoopiski mitte vähem mässulises meelsuses noori teisel pool raudset müüri, Lääne-Berliinis ansambli Einstürzende Neubauten. Nähtuse, mis peagi vallutas südame ning meeled äärmuslikumat laadi bändimuusika austajatel üle kogu maailma.

Einstürzende Neubauten ei ole üksnes bänd, vaid suisa liikumine, koondades enda ümber muusikuid, kunstnikke, näitlejaid ning muud loomingulist rahvast. Einstürzende Neubauten on kohati tõusnud sümboliseerima ka mässu kogu kehtiva maailmakorra vastu ja seda on peetud hilisajaloo anarhistliku antipoliitika üheks lipulaevaks. Selle fenomenaalse ilmingu arvukate ning kirevate jõudude seast tuleb ilmtingimata nimetada bändi lavalist frontman’i ja peamist muusikalist eestvedajat Blixa Bargeldi (sünnipäraselt Christian Emmerichi artistlik eesnimi Blixa on muuseas naisenimi ning Bargeld tähendab sularaha, väljendades muusiku protesti krediitkaartide terrorit kehtestava pangandusrežiimi vastu), hiina juurtega sügavalt salapärast Erin Zhud, kõige veidramat sorti industrialistlike muusikariistade leiutajat ning rakendajat N.U. Unruhi ning täiesti möödapääsmatult ka tagasihoidlikul basskitarristi positsioonil esinevat Alexander Hacket, kes bändi moodustumise hetkel oli kõigest 14aastane. Alexander Hacke oli Neubauteni juhtivaid muusikalisi ning ideelisi jõude juba päris algusest; nüüd, Tallinn Music Weeki raames tuleb ta meile esinema koos oma elukaaslase ja muusikalise partneri Danielle de Picciottoga, esitledes äärmiselt erikõlalist ning paljus muuski mõttes radikaalset koostööprojekti.

Isiklikult olen olnud Einstürzende Neubauteni andunud austaja enam kui 30 aastat, olen oma arvukates performance’ites rohkem kui ühe korra kasutanud nende muusikat, ning omaaegse Rühm T tegevuses leidub piisavalt üpriski selgeid paralleele Einstürzende Neubauteni imago ning tegevusliku strateegiaga. Ka tänasel päeval vean üsna mitut, mitte just eriti tagasihoidlikku suurusjärku interdistsiplinaarset projekti, mida nimetan olemuslikult „postindustrialistlikeks“ – ja just „industrialismi“ mõistega ­Einstürzende Neubautenit sageli seostataksegi.

Olen ennast Eesti Ekspressi telefonikabiinis sisse seadnud ning valmistun Skype’i kaudu tehtavaks intervjuuks Danielle’i ning Alexander Hackega. Telefon heliseb.

Hallo, tervist!

Danielle (DdP) & Alexander Hacke (AH): Tervist!

Teen lühikese sissejuhatuse, mainides ka suurepärast ning imekaunist raamatut „Einstürzende Neubauten: No Beauty Without Danger“, mida parajasti käes hoiangi ja mis tõenäoliselt sisaldabki juba kõiki võimalikke küsimusi ning vastuseid Neubauteni tegevuse kohta; nii et õieti ei peaks ma Alexanderit ega Danielle’i selle intervuu-osaga vaevamagi. Ütlen Danielle’ile, et kohe peatselt asume ka nende käesoleva ühisprojekti juurde, ja esitan esimese küsimuse:

Niisiis – kuidas te täpsemalt Einstür­zende Neubauteni tüüpidega omavahel kokku saite; milliste ideede ja asjaolude alusel teie bänd ja liikumine moodustus?

AH: Hetkel ei soovi me vähimalgi määral rääkida Einstürzende Neubautenist.

Kas... te praegusel perioodil oletegi siis laiali, ja üldse enam koos ei tegutse?

DdP & AH (praktiliselt üheskoos): Me kordame: hetkel ei soovi me vähimalgi määral rääkida Einstürzende Neubautenist.

Soh. Et niimoodi siis. Selge. Läheme edasi.

KOOS LAVAL JA ELUS: Alexander Hacke liitus 14aastasena ansambliga Einstürzende Neubauten. Kunstnik, muusik ja näitleja Danielle de Picciotto oli aastal 1989 Berliinis toimunud esimese Love Parade’i kaasalgataja. Foto: Promo

No hüva, rääkige siis lähemalt oma käesolevast projektist, millega Tallinn Music Weekile tulete.

DdP: Juba umbes seitse aastat tagasi muutsime täielikult kogu oma elustiili. Müüsime maha absoluutselt kõik, mis meil oli, korteri, ateljee ja kõik muu, hakkasime nomaadideks. Sellest ajast saadik oleme rännanud kõige äärmuslikumates kohtades üle kogu maailma; käesoleva esitluse materjal näiteks on loodud ning salvestatud Mojave kõrbes, Californias.

AH: Oleme taimetoitlased, mina seda nüüd juba kümmekond aastat. Mul ei ole ka autojuhilube; üleüldse kasutame me kõikvõimalikke mootorsõidukeid võimalikult vähe, eriti sisepõlemismootoriga sõidukeid. Päris mööda küll motoriseeritud transpordist ei saa, kuid oleme selle võimalikult ära ökonomiseerinud: mida rohkem kasutavad inimesed ühistransporti eraautode asemel, seda suurem on säästlikkus planeedi suhtes. Palju kasutame hääletamist – see on ökoloogiliselt otstarbekas. Me mõlemad tegeleme jooga ja meditatsiooniga...

Hmmm... Ma siiski ei kujuta teid, urbanistliku industrialismi teadaolevalt ühtesid radikaalseimaid esindajaid, mis tahes ruraalses keskkonnas või suisa metsikus looduses päriselt ette. Varajastel 90ndatel ajasime oma kunstilise rühmituse, Rühm T-ga, samuti nomadistlikku asja, kirjutasime lausa sellekohaseid manifeste ning praktiseerisime reaalsuses, kuid nimetasime selle urbanistlikuks või industrialistlikuks nomadismiks, ka intronomadismiks. See on niisugune nomaadlus, mis leiab oma peatuspaigad mitte looduskeskkonnas, vaid mahajäetud tehastes, kaevandustes...

Industrialism muusikas on väga konkreetne mõiste, mille leiutas ning juurutas Throbbing Gristle, kuid mille rikkusid ära sellised bändid nagu Nine Inch Nails ning mitmesugused heavy metal’i-­kõlalised ning -põhised koosseisud.

AH: Teeme ühe asja selgeks. Industrialism muusika ning popkultuuri kontekstis on väga konkreetne mõiste, mille leiutas ning juurutas Throbbing Gristle, 70ndatel, kuid mille rikkusid ära sellised bändid nagu Nine Inch Nails ning mitmesugused heavy metal’i-kõlalised ning -põhised koosseisud, kellel pole vähimatki pistmist ei Throbbing Gristle’i poolt leiutatuga, ei sellega, mida meie omal ajal tegime, ega indust­rialismi kui niisugusega üleüldse, põhimõtteliselt.

Throbbing Gristle’i, täpsemalt selle liidri, Genesis P-Orridge’i vastavad ideed on mulle kahtlemata enam kui tuttavad. Sealhulgas ka tema väitestik, mille kohaselt mis tahes tänapäevased urbanistlikud sotsiaalsed, hierarhilised struktuurid on üle võetud ruraalsetest feodaalsetest struktuuridest ning seeläbi olemuslikult agraarsed, ning tema poolt leiutatav industrialism just sellisele agraarsusele vastandubki. Need on mõistete kasutamise poolest äärmuseni riuklikud ning raskesti jälgitavad, samas aga ka ootamatult järjekindlad ja üliloogilised arutelud, mis metoodiliselt viivad „kõige looduses ning traditsioonilistes ühiskondlikes struktuurides mittesisalduva“ leiutamise ja reaalse praktiseerimiseni välja. Just sellist „olemuslikku ja radikaalset elamispraktikalist tehislikkust“ peab T. G. silmas oma „industrialismi“ all. Nine Inch Nails on küll tõepoolest hoopis muust materjalist bänd kui külma sõja aegse Lääne-Berliini roosteraud, ent isiklikult ma vaenukinnast ka nende poole sugugi ei viskaks; aga ma ei hakka Alexiga siinkohal vaidlema. Ehk peab ta nende „industrialismi rikkuvate“ bändide all silmas hoopis näiteks Rammsteini, või siis näiteks Marilyn Mansonit?

Kuidas teil seal Mojave kõrbes elektriga oli, muuseas? Kuidas te oma plaadi seal salvestatud saite? Kas on see muusika puhtalt naturaalkõlaline või sisaldab ka elektroonilisi elemente?

AH: Einoh, seal on ikka ka alevikke ja linnakesi, me ikka selles mõttes linnalikes tingimustes salvestasime. Inspireeritud on see küll sealsest loodusest; see on täiesti pöörane, sõnulseletamatult kirjeldamatu maastik, mis läbielatuna lausa kisendab enda väljendamise järele, ning seda just muusika kaudu...

DdP: Kõlaliselt on see muusika nii naturaalne kui ka üpriski palju elektroonikat kasutav. Baasinstrumentideks on Alexi poolt basskitarr, minu poolt viiul, aga sinna liitub ka palju muud; sa pead seda lihtsalt kuulama, see on meil bandcampis üleval. Kuula, siis saad aru, mis see on.

See on sihuke... melanhoolia; aga väga pingestatud melanhoolia, me oleme Alexiga jätkuvalt väga pingestatud.

Pingestatus. Ka minu peos olevas raamatus, „No Beauty Without Danger“, kasutab just Alexander Hacke korduvalt seda sõna. „Me muutusime äärmiselt pingestatuteks, see seisund oli meile kõige iseloomulikum,“ ütleb Alexander seal oma tolleaegse ringkonna varajast tegevust kirjeldades; ja see lausa eriline pingestatus on tunda kogu nende muusikas. Ja kahtlemata ka kogu meie senises vestluses. Nii Alexanderi kui Danielle’i vastused kõlavad ebasõbralikult ja kurjaltki, kuid tegelikult on just seesama „tenacity“ see, mis nende sõnadele sihukese kalgilt terasplekise tonaalsuse annab, saan ma nüüd aru. Ja justkui minu mõtteid lugedes hakkab Danielle äkitselt rääkima hoopis Headusest, Alexander talle tagaplaanil sekundeerides.

DdP: Vaata, ma olen eluaeg olnud päris pöörane tüüp, me mõlemad oleme varem eluaeg elanud ikka päris hirmsat ja radikaalset elu...

No seda ma usun!!

DdP: ...jah, ja pikas perspektiivis on see lihtsalt mitte ainult et kohutavalt kurnav ja väsitav, vaid pöördub ka poliitiliselt, ka hoiakuliselt iseenda vastandiks. Kõikvõimalikudprovokatiivsused – need muutuvad üpris kiiresti show business’t toitvaks agressiivsusatraktsiooniks või midagi taolist seal – meie oleme aga valinud Headuse tee. Me elame justkui Viimase Võitluse päevil, kus suurkorporatsioonid, järjest laienev ja totaliseeruv süsteem, on hõivanud kõik positsioonid: linnakorterite ja ateljeepindade võimatutesse kõrgustesse tõstetud rendid on loominguinimesed surunud linnakeskkonnast sisuliselt välja – ...

AH: ... aga maakeskkond, ruraalne keskkond, on samuti järjest enam rikaste pärusmaa. Just rikkad jõude elavad inimesed kolivad praegu maale, agraartöö teevad järjest enam ära masinad, tegelik maa­elu, inimlikult tootlik, sureb välja.

DdP: Aga meie usume Headuse võitu! See on nagu...

Armageddon?!!

Ka see sõna avaneb mulle nagu spikrist, täiesti juhuslikult avatud leheküljelt tollestsamast minu käes olevast „Ilu ja ohu raamatust“.

DdP ja AH: Eeee... he-heee! (itsitavad, isegi pisut kohmetunult, nagu mulle tundub).

AH: See, mis me teeme, ei ole mitte mingil juhul new age, ära valesti aru saa. Me mõlemad jälestame new age’i.

RK: No jumal tänatud. Mina samuti!

(Vastastikused naeruturtsatused).

AH: See on hoopis... Vaata, lisaks arhetüüpsele, traditsiooniliselt hierarhiseeritud linnakeskkonnale, kus on olemas oma peatänavad ja -väljakud ja ostukeskused, ning lisaks ruraalsele ja looduslikule keskkonnale on olemas järjest laienevad eeslinnad. See protsess on täiesti pompoossetes mõõtmetes praegu, me oleme olnud seal ja näinud, mis toimub hiigelmetropolides, nagu... (Dar Es Salaam, Lagos? Mexico City...? – RK).

DdP: ...Californias, ja Inglismaal. Inglismaal!! London ja selle ümbrus, Bristoli äärelinnad... Just need on kohad, kuhu kogunevad loomingulised inimesed, see on keskkond, kuhu linnavõimulised manipulatsioonid ei ulatu ja mis pole ju sugugi ka ruraalne või agraarne keskkond, see on...

...kus lõpeb betoon ja perroon, kus võilill kasvab läbi asfaldi, kus kerkivad autoustest ja muust industriaalsest risust loodavad telklaagrid, kus... (ridamisi kangastuvad mulle paljud minu enda senised mõtted, läbielamised ning tegemised)...

Et need on nagu üleminekutsoonid, eksistentsiaalselt piiripealsed alad, kuhu koondub liikumine keskusest ehk polisest väljapoole, ja teistpidi: väljastpoolt, ruraalsest, tsentri suunas? Aga te mõlemad olete ju ka kunstnikud; rääkige, kuidas te oma selliseid läbielamisi ja vastavaid ideid kunstiliselt väljendate.

DdP: Noh, Alexander ju tõepoolest maalib ja tegeleb graafikaga...

AH: (poolkuuldavalt pomisedes) Ei ole ausalt öeldes ammu tegelenud...

DdP: ...ja mina video ning fotograafiaga. Fakt on aga see, et tänapäeval kunstnikuna niisugustest asjadest ära ei ela, need sissetulekud, mis me puhtalt kunstilistest asjadest saame, on tühised. Palju rohkem on iseenesest kättetulevat, n-ö sotsiaaltööd, gruppide ja inimrühmade ning isiksustega, kellega oma sellistel rännakuil pidevalt kokku puutume.

Vanasti, veel üheksakümnendail, peeti auasjaks tegeleda mingi ühe konkreetse meediumi või distsipliiniga, tänapäeval on aga igasugune loominguline tegevus totaalselt interdistsiplinaarne – kas või näiteks muusikategeminegi ning selle produtseerimine, mänedžeritöö, pedagoogiline tegevus ning sotsiaaltöö pole enam omavahel eristatavad; see kõik kokku on üks totaalne looming.

Foto: Promo

Ja teile see sobib? Just sellises totaalses interdistsiplinaarias tunnete oma kutsumust?

Mulle kangastuvad viimased 27 aastat omaenda sellist totaalset interdistsiplinaariat: kui sa teed performance’it, installatsioone ning isegi muusikat ja maalid, samas aga ka produtseerid ja mänedžeerid kõiki neid asju, ühtlasi õpetad mitmes kohas, kirjutad artikleid ja projektitaotlusi, korraldad workshop’e – inimesed: see EI OLE fun!

AH: Oo jaa. Aga eks me ole juba just niimoodi elanud, me ei oskagi teisiti.

Aga öelge ikkagi, kas te oma varasema Berliini-aegse pundiga, kas te Blixa või näiteks ka Nick Cave’iga mingilgi määral veel praegu suhtlete?

AH: (hoopis teistsugusel toonil kui intervjuu alguses) Oo, muidugi. Mul on kevadel mitu turneed koos nendega, aga need on lihtsalt täiesti muud asjad, lahus sellest, mida me Danielle’iga praegu teeme.

No tore kuulda siis. Ütleksin, et olge ikka sõbralikud omavahel, ja... On ehk veel midagi, mida peate oluliseks oma Tallinnas toimuva etteaste kohta öelda?

DdP ja AH: (nagu ühest suust) Põhiline on, et sa kirjutaksid selle loo nii, et inimesed meid ikka kuulama ka tuleks.

RK: (muheledes) No kindel on, et ma proovin kirjutada selle loo võimalikult, ee… pingelisena. Vaadake: inimesed ikka siiamaani armastavad pingelisust ja närvikõdi, ja kui ma siin liiga palju Headusest ja meditatsioonist kirjutan, siis ei tule kindlasti üldse mitte kedagi. Aga tänu teile selle pika ja sisutiheda intervjuu eest! (Koos paljude, hoopis pikematki sorti arutluslõikudega, näiteks Lääne-Berliin, Saksamaa, Euroopa ja kogu maailma tuleviku teemadel, oleme vestelnud kokku ligi tunni.)

Kõike head teile, ja kohtumiseni Tallinnas!

DdP ja AH: Bye!